Metsavendluse esimene laine tekkis vahetult enne Teise maailmasõja algust 1941. aasta suvel, kui tuhanded eesti mehed Vene mobilisatsiooni eest metsadesse põgenesid.

Teine laine saabus pärast Saksa okupatsiooni lõppu, kui paljudel kas siis Saksa sõjaväes või Omakaitses olnud meestel enam häid valikuid polnudki, sest mõlemas teeninud olid Nõukogude võimu silmis kurjategijad ja kodumaa reeturid.

Metsavendluse kolmas laine sündis 1949. aasta märtsiküüditamise ajal, mil väljasaatmise eest kõrvalehoidjatel oli redutamiskohaks mets.

Kulli sõnul on ta nii jutuajamistel inimestega kui ka uurides Riigiarhiivi materjale jõudnud tõdemusele, et kuigi avalikkuse silmis on metsavendlus valdavat võrdpilt kui mingist sangarlikust vabadusvõitlusest, kus toimus hulgaliselt seiklusi ning võeti punkris lõbusalt viina, polnud see kaugeltki nii. Oli ka n-ö illegaale, kes vaikselt kuskil kodutalu põranda all või pööningul redutasid ja kes kellelegi mingit kurja ei teinud. Samas oli ka hulk mehi, keda nende poolt korda saadetu põhjal ei saa küll kuidagi teisiti nimetada kui bandiitideks, sest omakasu ajel mindi vägivallaga kallale rahvuskaaslastele, keda siis oma heaksarvamise järgi rööviti, vägistati ja tapeti.

Kulli sõnul oli võrreldes Eestis keskmisega Väinjärve kandis palju metsavendi. Autori ettekandest kõlasid läbi nimed nagu Saksberg, Luter, Alandi, Suuroja, Jakovits, Kaaruks, Holm, vennad Lindermannid, Altermann, Nugis jt.

Kõigi nende meeste elulugusid, kordasaadetut ja saatust kajastabki tema raamat. Oli neid, keda ta pidas vabadusvõitlejateks, aga ka neid, keda kannustas kuritegelik olemus.

Raamatu ülevaade pakkus saalisolijatelt rohket vastukaja, küsimusi ja erinevaid argumente.

Nendele püüti vastust leida, samas jäi kõlama mõte, et nii paljude aastate tagant on tore, kui tõde, inimesed ja nende teod välja tulevad, aga kas meie oskame nende erilistelt keerulistel aegadel elanud inimestele ja nende poolt tehtule õigeid hinnanguid anda.