Raamat, mis muutis minu elu - Ester Laos-Laus
„Öökapiraamatut“ või pidevat hingeabi mul ei leidu. Kujutan ette, et selleks võiks olla piibel või mõne filosoofi looming.
On kahjugi, et mul pole lemmikautorit ega-raamatut. Aina otsi, aga õiget ei leia.
Praegu ilmub palju raamatuid, mõningaidki võiks kirjanduseks pidada, aga orienteerudaon raske. Üsna tüütu on liugulaskmine endistel tabuteemadel nagu seksuaalhälbed ja narkomaania Võib-olla jäävad meie „koduvillased“ autorid mõnikord maailmakirjandusele alla, aga nad on hingele lähedasemad.
Raamatud on nagu inimesed. Mõnda sirvid, tunned korraks huvi ja unustad. Teine saadab sind kogu elu ka siis, kui teda ennast enam pole. Vaatab pilvepiirilt või raamaturiiulilt. Ja imelik, nagu polekski vahet, oli ta Georg Ots või Andres Paas.
Raamatut on ikka peetud heaks sõbraks. Nagu sõbralt, ootame temalt häid mõtteid, tuge raskustes, lohutust ja ajaviidet. Ainult, raamat on jahe ja jäik, kui külje alla ununeb. Sõber on soe ja elus, vahel kallistabki. Sõber võib ka sõbralt naha koorida, siis ehk hea raamat lohutab ja aitab avastada maailma ja iseennast kogu keerukuses.
Juhan Liiv arvas, et ilmas on palju elu, ilu ja valu, kuid kõike seda on liig vähe raamatutes. Eks kirjandus seepärast kunst olegi, et oskab seda elu ilu ja valu inimeseni tuua ning meid hingelt tugevamaks ja vaimselt vägevamaks aidata, et jääksime talutavaks endale ja teistele, kui ka elu tundub vahel pealiskaudne, rahmeldav või mõttetu. Võtame hea kirjanduse ja hea inimese hingelinnuks!