Raamat oli, on ja jääb


"See on suur ime, kui üks eesti kirjanik "Kroonika" veergudele satub!". Need lõbusa muigega öeldud sõnad kuuluvad laheda olemisega habemikule, Eesti Kirjanike Liidu esimehele Karl-Martin Sinijärvele.

Tõsi, kõikvõimalikele edevuse laatadele kirjainimestel tavaliselt asja pole, aga ometi on nad — kirjanikud ja muud loomeinimesed — vägagi olemas. Meie kõigi jaoks.

Maailm muutub, pole parata. Aga kirjandus oli, on ja jääb. Seda näitab ka hulga põrutavalt heade, eriti just noorema põlve kirjanike olemasolu, kaasa arvatud sellesügisese kirjandustuuri külalised.

Peale nimetatud Karl-Martin Sinijärve astusid kultuurikeskuse Sinises saalis publiku ette veel reklaamimees ja luuletaja Asko Künnap, kirjanik ja filmitegija Kadri Kõusaar ning ajaloolane ja kirjanik Andrei Hvostov. Nendega oli kaasas meile juba üle-eelmisest kirjandustuurist tuttav kirjandusteadlane, rahvusraamatukogu referent Maire Liivamets.

Neid oli kuulama tulnud palju huvilisi, kuid kahjuks lahkus esimese akadeemilise tunni järel enamik gümnasiste. Kohale jäi küpsemas eas kirjandushuviliste seltskond ja siiski ka tosinkond nooremat. (Siin näengi peamist vahet niinimetatud kuldsete kuuekümnendate ja praeguse nooruse vahel: tolles põlvkonnas on palju rohkem raamatuhuvilisi kui praeguste hilisteismeliste seas.)

Igal juhul need, kes üritusele tulid, ei pidanud pettuma.

Pärast loomerahva enesetutvustust läks lahti arutelu Sofi Oksaneni "Puhastuse" ümber. Paljud eestlased ei taha leppida tõsiasjaga, et meie ajaloo kõige keerulisema perioodi oskas maailma jaoks köitvaks kirjutada soome noor naiskirjanik. Arutelu käigus saime aimu sellest, et nii nagu muudes valdkondades, käivad ka kirjanduse turustamises suurtes riikides asjad teisiti kui väikestes. Soomest levis Oksaneni raamat kiiresti mujale; praeguseks on tal juba lepingud romaani tõlkimiseks 40 keelde!

Asko Künnap ütles, et "Puhastus" on üles ehitatud väga kavalalt, puht põnevusromaani  võtetega. Toodi võrdlus Faulkneriga, kellelt on pisut sarnane lugu (selle telg on naine, kes viibib ühes majas koos oma aastakümneid surnud abikaasaga).

Karl-Martin Sinijärv teatel on kogu maailma ilukirjandus üles ehitatud umbes seitsmele põhikarkassile, mille ümber siis hoonet (romaani, novelli) laduma ja viimistlema hakatakse.

Teoreetiliste mõtiskluste järel luges Asko Künnap mõned oma luuletuse ning Kadri Kõusaar kõneles oma keelu alla pandud filmist ja sellest, et ta läheb nüüd tõde ja õigust otsides Euroopa kohtusse.

Andrei Hvostov, kes on oma loomingus vaadelnud olukordi Eestis elavate muulaste vaatevinklist, rääkis muu hulgas ka sellest, kuidas ta sai impulsi novelli "Kommunist" kirjutamiseks.

Karl-Martin Sinijärv keeldus algul oma luuletusi esitamast, sest tema arvates on luule silmadega lugemiseks, mitte kuulamiseks. Maire Liivametsa sõbralikul pealekäimisel luges ta siiski kimbu vaimukaid haikusid, mis olid ootamatult 4-6-4 rütmis.

Nendele, kes soovivad tutvuda Maire Liivametsa raamatututvustustega, võivad interneti otsingusse lüüa lihtsalt „Maire Liivametsa lugemised“. Julgen soojalt soovitada, sest eesti kirjandust ilmub praegu rohkesti ja isegi suurimal huvilisel pole võimalik kõigega kursis olla; sestap kuluvad väga ära asjatundja soovitused-arvamused.

Loodushoiu mõttes poleks paljudel meist ehk midagi selle vastu, kui lähimatel aastakümnetel traditsioonilise paberraamatu asemel e-raamatutega harjuma peame. Aga olgu kirjanduse materiaalne väljund milline tahes — loojaid, kes kirjutavad, ja huvitujaid, kes loevad, saab olema ka tulevikus. Nendega, kes kahtlevad, räägime 25 aasta pärast uuesti...

PS. Veel väike soovitus: lööge lahti 12. novembri «Sirp» — sealt leiate kaks lehekülge Jürgen Rooste intervjuusid kirjanike ja raamatukoguhoidjatega, kõik kirjandustuuri teemadel. Ei puudu ka kommentaarid alati irooniliselt ja teravmeelselt Kivisildnikult.