Tänavu tuleme kokku 13. korda. Päeva korraldab Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing koostöös maakonnaraamatukogudega, toetab kultuuriministeerium. Möödunud aastal toimus üritus Tartumaal Alatskivil. Kui meie uued ruumid valmis said, oli järgmine korraldaja teada.

Huvi uute ruumide vastu on inimlik ja professionaalne. Kui palju külalisi tuleb?

Registreerunuid on 120, lisaks meie omad inimesed.

Teid on kokku päris palju.

Meid on rohkemgi. Kui raamatukogudel olid paremad ajad, küündis osavõtjate arv 200-ni.

Mida peale ruumide tutvustamise veel pakute?

Pärast ürituse avasõnu on meil arutelu teemal „Elu võimalikkusest maal, maaelu arengud, kogukonna osatähtsus". Teemat aitavad lahata Eesti Põllumeeste Keskliidu president ja Saidafarmi juht Juhan Särgava, Maalehe vanemtoimetaja Sulev Oll ja MTÜ Metsanurme tegevjuht, liikumise Kodukant aktivist Anneli Kana. Ma nimetan esinejaid põllumajanduslik- kirjanduslikeks, sest Sulev Oll on üllitanud mitu luulekogu ja Särgavalt tahaks küsida, ega sama nime kandnud kirjanik ta sugulane polnud.

Lõuna ajal tutvume Keila Kooli raamatukoguga ja seejärel tutvustame tiitli Aasta maaraamatukoguhoidja nominente , keda on kutseühingule esitatud 12. Auhind antakse üle meie ühingu aastakoosolekul tuleva aasta veebruaris. Harjumaalt on esitatud nominendiks Jüri raamatukogu juhataja Ülle Siska. Eraldi tunnustame Jõelähtme valla keskraamatukogu direktorit Kersti Laanejõed Kostivere laste teatri juhtimise eest.

Päeva lõpetavad Keilas tegutseva moe- ja disainifi rma Protten uue sügis-talvise kollektsiooni moedemonstratsioon ja seltskondlik osa.

Paljud keskraamatukogud on saanud endale uued ruumid.
Kas Harju oli viimane?

Pärast meid sai uued ruumid Tartu Linna Keskraamatukogu. Kui tahetakse hoida kultuuri ja väärtustada kirjandust, tuleb kanda hoolt ka raamatukogude eest. Rõõm, kui seda on mõistetud. Internetis on meie kodulehekülje avamoto "Raamatukogu on raamatute kodu".

Sellepärast oleme püüdnud, et meie juures tunneks inimesed end kui kodus.

Mille poolest meie raamatukogu silma paistab?

Meie kõige olulisem märksõna on avarus. Kui mujal on ruumid raamatukogu jaoks enamasti kohandatud, siis meil oli õnn kaasa rääkida juba ruumide projekteerimise ja kujundamise protsessis. Olles enam kui 50 aastat asunud kahes eraldi majas üksteisest eraldatud ruumides ja korrustel, soovisime luua täiesti teistsuguse raamatukogu. Tundub, et see idee realiseerus. Ruumilahendus ei eralda põlvkondi, vaid tekitab kodutunde, sest eraldatust on nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja.

Kas lugejad on avariiuli põhimõttega, kus kõik on kättesaadav, harjunud?

Meil olid ennegi avariiulid, ainult inimesed ei mahtunud riiulite vahele liikuma.

Meie suurim hirm oli, kas lugejad jäävad raamatukogule truuks, paiknesime varem ikkagi kesklinnas. Aasta möödudes võime väita, et hirmud olid liigsed, enamik lugejaid on tee meie juurde üles leidnud.

Autoga enam ukse ette küll ei saa, kuid lapsevankri või ratastooliga on sissepääs see-eest lihtne. Osa inimesi käib meil nüüd jalgrattaga ja mõned kasutavad linnaliini bussi, aga paljudele meeldib jalutuskäik läbi männiku.

Teie ruumid on justkui loodud näituste korraldamiseks - oma galerii, lastetuba, sobivaid kohti on ka suures saalis.

Näitusi korraldame tõesti palju. See tegevus pääses justkui paisu tagant, sest varem olid võimalused olematud. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus me valime näitusi, sest pakkumisi on palju. Galerii järjekord on kuni järgmise aasta oktoobrini, üks väljapanek kestab tavaliselt kuu aega. Lausa hüppeliselt kasvas koostöö Keila lasteaedadega, lähiümbruse koolidega. Lugemisharjumust tuleb kujundada maast madalast.

Seda ohtu ilmselt pole, et raamatukogu kitsaks jääb?

Korrates tuntud ütlust, nendime, et projekteeritud võimsust me vahendite puudumise tõttu pole saavutanud.