Lastele jätkub oktoobrist detsembrini eelmise aasta raamatukogupäevade ajalgi toimunud pliiatsimäng, kus luubi all on eesti lastekirjanike looming. Kuu oli tihe muudegi sündmuste tõttu, raamatukogutöötajad said osa valla haridustöötajate tunnustamisõhtust, Sindi raamatukogus õpetati kasutama uut raamatukoguprogrammi, noorte spordipäeval korraldasid raamatukogud juba traditsiooniks saanud mälumängus. Keilas toimus sisukas maaraamatukoguhoidjate päev ning omakandi rahvaga sõitsime Saugasse kohtuma kirjanik Indrek Harglaga.

Kirjanik Indrek Hargla külastas meid sobivalt oktoobrikuu viimasel päeval, mil tähistatav Halloween on üks õõvastavama mainega pühasid. On ju Hargla Eesti telekanalites jooksva tumedavõitu seriaali "Süvahavva" stsenarist.

Olnud palju aastaid välisministeeriumis "igavat kontoritööd" teinud, otsustas Hargla möödunud aasta kevadel vabakutseliseks kirjanikuks hakata. Ja tööd jagub - näiteks peab Hargla siiani ümber tegema "Süvahavva" stsenaariumit, peale selle kirjutab ta ajakirjanduses oma veergu. Muide - "Süvahavvat", mida mõned kohalolijad judinaid tekitavaks pidasid, ei arva Hargla ise üldse õudne olevat. Et seriaalis kaugeltki kõiki mõtteid teostada ei saanud ja loo taust avamata jäi, otsustas Hargla „Süvahavva" ka raamatuna välja anda - et oleks selge, kes on arbujad, kes vaigutajad, ja tegevust ei takistaks etteantud napp eelarve.

Inspiratsiooni on Hargla ammutanud Eesti klassikutelt ja vanadest pärimustest. Muide - tema koostatud on ka Eesti seni ainus jubejuttude kogumik „Õudne Eesti". Peamiselt olidki kirjanikuga kohtuma tulnud huvitatud Hargla viimastest teostest, küsiti mitmed küsimusi apteeker Melchiori lugude kohta. Hargla ütles, et apteeker detektiivina tundus põnevam kui foogt või raehärra - keskajal käis linnarahvas apteegis nii ihu- kui hingehädasid ravimas, apteeker oli lugupeetud mees, kellele polnud häbi südant puistata ega kuulujutte rääkida, pealegi tunneb apteeker hästi inimese anatoomiat, füsioloogiat ja mürke. Nii oligi loogiline, et just tema veriseid mõrvalugusid lahendama hakkab. Kuigi Melchior viimases raamatus juba üsna vana ja hädine on, ei välistanud Hargla, et tulemas on uusi kriminaalseid lugusid - apteeker võib ju terveks saada, või heidetakse valgust hoopis mõnele varasemale juhtumile.

Luuletada on Hargla sõnutsi keeruline ja seega jäävad riimid temast pigem kirjutamata. Samuti ei usu ta, et kunagi lastekirjandusse panustaks (see-eest on mitu lasteraamatut ilmutanud Hargla abikaasa, õpetaja Heli Illipe- Sootak). Kirjandust hindab Hargla selle põhjal, et see peab inimest kuidagi mõjutama. Ja näib, et külalisel on see mõjutamine päris hästi õnnestunud, kuna kohtumisele oli kogunenud päris paras ports ärksat rahvast. Suur tänu kõikidele huvilistele ja kirjanikule!