Rainer Siim: meie mees Tokyos
Kevadpealinna Türile on Rainer jõudnud pärast kolmeaastast vaheaega. „Seekord õnnestub mul siin ka jaanipäev vastu võtta, kauges Jaapanis sellist püha pole," sõnab Rainer naerdes.
Tõusva päikese maa on olnud Raineri koduks pea kaheksa aastat. „Ma ei oska täpselt põhjendada, miks, aga mulle meeldib Jaapanis. Alustasin jaapani keele õpingutega juba Eesti Humanitaarinstituudis 14 aastat tagasi. Aastal 2001 Jaapani riigi antud toetus tutvumiseks sealse elu ja keeleõppega lisas vaid indu," räägib Rainer. Veetnud paar aastat kodumaal, võimaldas taotletud stipendium tal jätkata õpinguid Tokyos Waseda ülikoolis, millele järgnes magistrikraadi omandamine Keio ülikoolis, mis on üks vanimatest Jaapani ülikoolidest.
Raineri ütlust mööda on Tokyos olemas väike eesti kogukond, kuid kokku saadakse harva. „Varemalt korraldas Jaapani Eesti saatkond paar korda aastas kokkusaamisi, kuid pärast eelmisel aastal toimunud saadikute vahetust pole ka enam neid üritusi."
Keeleõppeks kulub aastaid
Lapsepõlvest on meelde jäänud ütlus, et keeruline nagu hiina keel. Aga ega see jaapani keelgi lihtsam ole. „Kindlasti on jaapani keel eestlasele raske, eriti veel kirjakeel. Õigesti teevad muidugi need, kes alustavad keeleõpet kirjamärkide ja grammatika õppimisega, mitte kuuldud fraaside meeldejätmisega. Korrektse jaapani keele omandamine nõuab aastatepikkust iseseisvat õppimist. Samas on ka Jaapanis kasutusel palju erinevaid dialekte. Kui meil saab Tallinna inimene üldiselt ikkagi aru, mida võrumaalane räägib, siis seal ei pruugi Tokyo elanik näiteks mõista Shikoku saare asukate juttu."
Samuti mõjutab Raineri sõnul oluliselt keelekasutust inimese positsioon ühiskonnas. „Võin tavaliselt näiteks mõnda juhuslikku vestlust pealt kuulates öelda, kas tegemist on ülemuse ja alluva, vanema ja noore inimese, mehe ja naise vahelise vestlusega. Selline jaapani keele kasutus tuleneb hierarhilisest ühiskonnast, mis võimaldab keele abil seal oma positsiooni määratleda. Jaapanis on äärmiselt tähtis teada, kuidas ja millisel viisil kellegi poole peab pöörduma," lisab ta.
„Kui kuulata näiteks seda, kuidas suhtlevad ülemused oma alluvatega, siis julgeksin öelda, et mujal maailmas oleks kohati tegu lausa kriminaalasjaga. Tegemist pole siiski mitte füüsilise, vaid sõnalise vägivallaga. Jaapanlastele õpetatakse juba koolis, et liidriks olemine tähendab vastutuse võtmist. Seetõttu teab iga juhtivtöötaja, et kui miskit ei lähe nõnda, nagu peab, siis ei vallandata mitte eksinud töötajat, vaid tema otsene ülemus."
Elu kui lõputu rügamine
Jaapanlase elu ongi Raineri arvates üks lõputu rügamine. „Puhata saab seal vaid lasteaialaps ja pensionär, kogu ülejäänud elu on meeletu õppimine selleks, et kõrgkooli pääseda, mis võimaldab head töökohta saada, ning sealt edasi eneseohverdav töötamine. Töökoha saamisel võib pensionini muretu olla: kuus päeva tööd nädalas on kindlustatud. Kümnepäevase puhkuse aastas saab taotleda vaid mõjuval põhjusel."
Keskkooli kolm viimast lõpuklassi on Raineri sõnul tuupimine hommikust õhtuni, kõik ikka selle nimel, et kõrgkooli pääseda. „Siis, kui kõrgkooli pääs on kindel, on esimene suur eesmärk jaapanlase jaoks juba saavutatud. See, kui ülikooli ei pääseta, võib mõnele tähendada sõna otses tähenduses elumõtte kaotamist.
Neli aastat nn bakalaureuseõppes ülikoolis õppimist on võrreldes gümnaasiumiga tegelikult üpriski lihtne. Näiteks eksamitel võib kasutada loengutel kirja pandud märkmeid või õppejõu välja antud raamatuid, kuid rangelt on keelatud kasutada koopiaid teiste õpilaste konspektidest. Eesmärgiks on saavutada tudengite aktiivne osalus auditoorses õppetöös," selgitab Rainer.
Järgmine oluline etapp on pääs tööle. „Kooliaasta kestab Jaapanis ilma pikemate vaheaegadeta aprillist märtsini. Aprill on see kuu, kui suured kompaniid hakkavad omale uusi töötajaid värbama, mida tehaksegi üldiselt vaid kord aastas. Siis saadavad ülikoolide viimase kursuse tudengid oma töösoove kümnetesse-sadadesse firmadesse. Jaapani suurest rahvaarvust tingituna on konkurss äärmiselt suur ning kui neil õnnestub töökoht läbi vestlusvoorude kadalipu lõpuks saada, on saavutatud järgmine oluline tase, sest nüüd võiks kuni pensionini muretu olla."
Ühtekuuluvus hästi oluline
Loomulikult võib ülikooli astuda ka teisel katsel ja töökohta vahetada, aga esimesel juhul tähendaks see hoobilt kõrvalejäämist, sest juba aastane vanusevahe seab teravad piirid sinu ja kaasõpilaste vahele. Töökohavahetus aga tekitab tööandjates õigustatud küsimusi sinu lojaalsuse suhtes.
Vahepeal püüan anda edasi Raineri selgituse, et Jaapani ühiskondlikus hirarhias kuulub iga inimene kas siseringi ehk nn uchi gruppi või välisringi ehk soto gruppi „Välimaalasena ei pääse sa esimesse tegelikult kunagi, kuigi töökohal võid sa olla ikkagi osake siseringist," tõdeb ta. „Kindla uchi grupi moodustab jaapanlastel näiteks perekond, töökollektiiv või siis muu tegur, mis neid seob. Näiteks kas või ülikooli pesapallimeeskonna liikmed on oma uchi grupp. Selline ühtekuuluvus ja sidemed ühiskonnas on ka karjääri tegemisel väga tähtis, sest alati on lihtsam pääseda tööle, kui tulevases kollektiivis on juba keegi, kes on näiteks lõpetanud sama ülikooli, mis sinagi." Jaapanlased on üldiselt üsna konservatiivsed. Seda peab silmas pidama ka nendega suhtlemisel.
„Tegelikult on hästi oluline näiteks Eesti ärimehel, kui ta püüab hakata oma kaupa Jaapanis turustama, uurida pisut rohkem selle kauge maa ajalugu ja kombeid. Sealses ärikeskkonnas ei sõlmita lepinguid esimesel kohtumisel, see on üpriski pikk ja vaevaline tee jõuda konkreetsete lepinguteni. Ei piisa ainult äriideest, et viin oma kauba Eestist Jaapanisse ja saan selle eest kohe hunniku raha. See lihtsalt ei toimi."
Energiat tuleb säästa
Ja mis headesse kommetesse puutub, siis jaapanlane eksimusi ei unusta.
Raineriga rääkides ei saa loomulikult üle ega ümber tänavu 11. märtsil toimunud maavärinast ja sellega kaasnenud hiidlainest, mis võttis kodud kümnetelt tuhandetelt jaapanlastelt. „See oli kohutav katastroof, need, kes ei jõudnud hiidlaine eest põgeneda, kaotasid oma elu, enamuses kahjuks vanemad inimesed. Teised, ellujäänud, elavad aga tänaseni ajutistes varjupaikades, koolimajades, võimlates."
Riigipoolse abina on Raineri sõnul hakatud kriisipiirkonda ehitama nn barakitüüpi elamuid. „Selleks et elamispinna jaotus oleks võimalikult õiglane, toimub majades olevate ruumide jaotamine loosimise teel. Need, kellele loosiõnn naeratab, saavad lepingu alusel omale paariks aastaks uue kodu, teised peavad veel pisut ootama."
Maavärin põhjustas energiakriisi ja looduse saastumise. „Tänaseks on küll lõppenud elektrikatkestused, kuid energiat peab säästma igal sammul. Töökohtades on välja lülitatud konditsioneerid, mõnes kohas ei tööta isegi liftid. Kodudesse saadetakse meeldetuletusi elektriseadmete täielikust väljalülitamisest nende mittekasutamise ajal. Peale õnnetuses kannatada saanud Fukushima on Jaapanis veel mitmeid tuumajaamasid, kuid Jaapani energeetikasüsteemid on nii seatud, et kriisis vaevleva idaosa varustamine täiendava elektrienergiaga läänepoolsest Jaapanist pole võimalik."
Veelgi õnnetumas olukorras on katastroofipiirkonna põllupidajad ja kalurid: kuigi nende toodang enamasti ei ületa radioaktiivsuselt kehtestatud nõudeid, ei riski inimesed nende tooteid osta. See tähendab ühte - pole tööd ega ka teenistust. Kui tokyolase jaoks algab maaelu esimesest äärelinna põllulapist, siis Raineri arvates on saareriigi loodusel pakkuda vägagi maalilist pilti. Nii on ka kohaliku toiduga. „Eestlasena tunnetan, et Jaapani köök on mulle igati sobilik, kahju ainult, et Eestis ei saa näiteks korralikku sushit."
Kui pärin nüüd Rainerilt, mida toovad tema jaoks lähiaastad, on vastus kiire tulema: „Tuleb ülikool lõpetada, seejärel saab alustada tööd õppejõuna. Tunnen, et Jaapan on minu kodu ja tulevik, samas olen ma aga alati valmis oma teadmisi ning oskusi ka Eestis jagama."
__________________________
RAINER SIIM
Sündinud 1972 Türil
Lõpetanud 1991 Paide keskkooli
1991-1993 Tallinna majanduskool, õigusteadus, keskastme jurist
1993-1994 Türi linnavalitsus, korteriosakond, jurist
1994-1995 Eesti kaitsevägi
1995-2001 Justiitsministeerium, Eesti äriregistri projektijuht
2001-2002 Teadustöö stipendium Jaapanis, Japan Foundation, Eesti ja Jaapani äriregistri võrdlev analüüs
1997-2003 Eesti Humanitaarinstituut, Aasia õppetool, Jaapani suund B. A
2004-2006 Waseda ülikool, Tokyo, õigussteaduskond
2006-2008 Keio ülikool, Tokyo, õigusteaduse magister
2008 - Keio ülikool, õigusteaduskonna doktorantuur
KOMMENTAAR
JÜRI SIIM
isa
Eks igal isal ole hea meel, kui poeg astub tema jälgedes. Minu järgi hakkas ta mängima kabet. Seda edukalt, olles arvestatav noormängija vabariigis ja kuuludes ka vabariigi noortekoondisesse.
Imetlen tema sihikindlust eesmärkide saavutamisel. Nakatatud Aasia kultuurist ja keelest, lõpetas ta erialatöö kõrvalt humanitaarinstituudi. Kuna see kauge kultuur teda väga huvitas, siis saavutas selle, et alustas õpingutega Tokyos Waseda ülikoolis juura erialal ja nüüdseks on ta jõudnud lõpusirgele õpingutega doktorantuuris. Enda huviorbiiti Rainer haaranud ka Korea, sealse keele on ta omandanud õpingute kõrvalt. Oma tulevikku näeb ta ainult selles kauges kultuuris elades. Muidugi on see mõnevõrra kurb, kuid kui tema on rahul, olen mina ka.
MARGIT LUGNA
kunagine Türi linnavalitsuse sekretär
Rainer oli omandamas juristi kutset, kui ta 1993. aastal Türi linnavalitsusse praktikale tuli. Linnasekretärina pidin olema tema juhendaja.
Tegelikult oli Rainer arukas noormees, nii et õppisin palju hoopis temalt. Kui ta esialgu tundus tagasihoidliku inimesena, siis teda tundma õppides võis leida palju jooni, mida tavaliselt temavanuste noormeeste juures ei märka. Ta oli hea kuulaja, analüüsija ja hea kasvatusega. Soovin talle kindlasti palju kordaminekuid.
