Anders Härm oma loos (EPL, 11.04.2013) on jõudnud tõdemuseni, et „Mari-Liis Lille kõne oli dramaatiline vastu võimuhegemoonia tulemüüri põrkamine". Ma usun mõistvat, mida ta silmas pidas, kuid ei saa nõustuda sellega täielikult. Valulisi reaktsioone ja üksteise järgi tehtud ebapädevaid, kui mitte öelda lollakaid, väljaütlemisi jälgides julgen öelda, et see tulemüür sai päris tugevalt pihta ja ühtteist jõudis sellest ka läbi ning lõi võimuhegemoonia kõvaketta mõneks (täielikult?) ajaks orbiidilt. Lisaks sellele saavutas Mari-Liisi kõne vaata, et suurema kandepinna kui Harta 12, mille koostamises lõid kaasa tuntud ühiskonnategelased ja mis kulmineerus Rahvakoguga. Ühe kõnega enamat saavutada on ilmselt raske.

Mis siis ikka juhtus nende eelpoolimetatud langide-aaviksoode-toobalite-jne ja ühe ning ainukese Ligiga? Miks kogenud poliitikud suhtusid ühe noore näitleja poolt siiralt kirjutatud kõnesse kui salakavalasse kriitikalõksu, kukkusid sellesse enda poolt kujutatud lõksu ja hakkasid käituma sarnaselt oma erakondade noorpoliitikutest anonüümsetele netikommentaatoritele - rebisid kõnest tükikesi ja siis püüdsid nende kallal jõudu näidates diskrediteerida kogu kõnet?

Kui lugeda erakondlike eeskõnelejate läbimõeldud ja konkreetseid mõtteavaldusi näiteks Harta 12, Jääkeldri, Rahvakogu teemadel, siis on sõnavõttudest/arvamustest/ vastustest ajakirjanike küsimustele hoomatav mingi süsteemsus ja läbimõeldus. On tunda, et Rahvakoguga seonduvas on erakondade tagatoad teinud põhjalikke analüüse, läbimänginud erinevaid stsenaariume, leppinud kokku kes ja kuidas esineb ja kes ei tohi suudki lahti teha. Pea kõik tegevused ja väljaütlemised on kontrollitud. Neid stsenaariume mängiti suure tõenäosusega läbi alates eelmisest suhteliselt allavöö (loe: ootamatust) löögist - Meikari ülestunnistusest osalemises musta raha pesus. Erinevalt austatud kirjanikust Mihkel Mutist (PM, 09.04.2013) usun, et sellest Meikari ülestunnistusest alates tegelesid erinevate stsenaariumitega (võrgu välja viskamisega) kõik erakonnad ja päeva lõpuks Rahvakogu nime all realiseerunu pole vaid ühe erakonna (SDE) monotükk. Ta on küll selleks kujunemas, sest neljast kolm on lihtsalt liiga räpased, et rahvas nende siirust usuks. Seega siis rahvakogulaadse ürituse niidid traageldati juba eelmisel suvel, kui nähti rahva pahameele kasvu lubatu ja lubamatu piirile ja isegi üle selle. Et ära hoida plahvatust, tuli mingit ventiili avama hakata ja nii rajatigi „taristu", mida mööda oli võimalik pahameelt juhtida pikale teekonnale ja selle jooksul surved, pinged kui mitte maha võtta, siis vähemalt hajutada. „Ideaali" lähedane tulemus saavutati 06.04.2013 Tallinna Lauluväljakul ja selle ideaalsuse parimaks näiteks oli saavutus presidendi otsevalimise küsimuses - rahva ülekaaluka tahte maha hääletamine rahva(kogu) poolt.

Erinevalt Rahvakoguga tipnenud sündmuste jadast tuli Mari-Liisi kõne oma sisukuse ning ülikiire levikuga üle terve vabariigi meie erakondlikele nööritõmbajatele täieliku ootamatusena. Seda ei olnud keegi osanud ette näha, et mingil nostalgiaüritusel, keegi ja veel vähem mingi noor naisnäitleja, võiks hakata tõsiselt rääkima juhtumistest, mis juubeliürituse põhjustanud pleenumi ja tänase päeva vahel juhtunud või juhtumata jäänud või juhtunud sootuks vastu oodatud tulemust. „Hull lugu" oli ka see tõsiasi, et kõnest ei tilkunud enne esitamist mingit infot, sest noor näitleja kirjutas oma kõne ise ning ei afišeerinud selle sisu enne esiettekannet (siin on suur erinevus ka nt NO 99 etendusega „Ühtse Eesti Suurkogu"). Oma osa ootamatu hoobi valulikkusele lisas eriti fakt, et kõneleja esitas oma enda mõtteid, mis andiski kõnele siiruse, mida me oma tipppoliitikute kõnedest peaaegu mitte kunagi ei leia. Kõik see kokku tagas kõnele jõu, millega löödi siiski ja päris kindlasti tükke välja ka võimuhegemoonia tulemüürist ja pandi eelnimetatud erakondlikke eeskõnelejaid väga rumalaid väljaütlemisi ütlema.

Mis siis ikkagi on pildil valesti?

Kas see, et mittepoliitik julgeb oma mõtteid avalikult esitada või see, et riigijuhtimise eest palka (ja mitte vähe) saav kodanik ei suuda öeldut kannatada ja kaasamõtlemise asemel võtab seda isiklikult ning püüab avameelset ütlejat demagoogiliselt rünnata? Mulle isiklikult tundub, et priiuse põlistumise paratamatuks kõrvalnähuks on poliitika põlastumine, vähemalt olukorras kus üks klikk on riigijuhtimise kaaperdanud ja arengu pööranud arengu seisakuks. Ehk on Rahval viimane aeg hakata mõtlema Mari-Liis Lille kõne sõnumile ja teha sellest järeldusi?