Randlased, kohv ja kohvikukultuur läbi aegade
Kohv peab olema must kui öö, kuum kui põrgu ja magus kui armastus. Türgi vanasõna
Mere ääres elavad inimesed on ajast aega olnud avatud uutele elamustele ja kommetele. Üks sääraseid uuendusi oli ka kohvijoomine. Kui Eesti sisemaal veel üpris kaua ei teatud, mis imejook see kohvi on, siis rannarahvas ei kujutanud kohati oma elu juba 19. sajandil ilma kohvita ettegi. Muude asjade kõrval olid kallid kohvioad ka hea kaup, mida välismaalt salaja kaasa tuua.
“Mu vanaisa oli lähisõidu meremees Karepalt, täpsemalt kipper. Kolme mehe peale kokku oli neil üks väike laev ja laevanimi oli Priius. Sellega nad käisid Helsingis, viisid ümberkaudsete talumeeste kartuleid turule. Ta käis seal tsaariajal. Ema on mulle jutustanud, kuidas vanaisa jõudis õhtul hilja koju – ta oli ka tollist läbi tulnud– ja seisis keset põrandat. Vanaema sõlmis tal pikkade aluspükste paelad alt lahti ja siis hakkas püksisäärest sadama kohviube.” (Reet Made, “Lapsepõlvest tuleme me kõik”)
Viimsi inimestel oli teiste randlastega võrreldes see eelis, et elati Tallinnale väga lähedal. Seal oli kohvikukultuur 19. sajandil juba täies õies. Kellel Tallinnasse asja oli, see ei jätnud kindlasti külastamata mõnda omaaegset menukohvikut, näiteks Maiasmokka, mis avas uksed juba 1864. aastal. Kunagised mere poolt Tallinna tulijad on ka kirjeldanud, kuidas linnale lähenedes lõi ninna meeldiv värskelt röstitud kohvi ja saiakeste aroom.
Viimsi saartelgi on agaralt kohvi joodud. Naissaarel kuulus see iga pühapäevase külastusrituaali juurde. Kuldne reegel oli pakkuda kõikidele külalistele tassike kohvi, mille kõrvale serveeriti spetsiaalseid rootsipärase nimetusega bolla saiakesi või siis mustikakooki, sest saar on väga marjarikas. Ka meie naabrite juures Pirital oli mitmeid kohvikuid ja restorane, mis seda peent jooki serveerisid. Kõige tuntumad neist olid rannahoone juures asunud asutused, kuid ära ei saa unustada ka endises Orlovi lossis paiknenud (praegu ajaloomuuseum) 1930ndatel ülimenukat restorani Riviera-Palais.
Alguses ei saanud röstitud kohvi poest koju kaasa osta, selle pidi ise kodus rohelistest ubadest endale meelepäraseks pruunistama. Vanades taludes võib siiani alles olla brennereid, millega seda protseduuri läbi viidi. Brennerdamise kunsti võib siiani näha Rannarahva muuseumi kohviprogrammides. Muidugi saab kohviube röstida ka lihtsalt panni peal, kuid spetsiaalse riistapuuga läheb röstimine kiiremini ja tulemus on ühtlasem. Esimese Eesti Vabariigi ajal pärines lõviosa siia kanti jõudnud rohelistest ubadest Brasiiliast. Sõdade ajal kohviubade kättesaadavus halvenes, siis leppisid inimesed ajutiselt ka viljakohviga. Kui vähegi võimalik, siis hangiti ikka õiget kohvi.
Säärase kange armastuse kohvi vastu said randlased tänu tihedatele sidemetele soomlaste ja rootslastega. Soomes olid kohviga seotud traditsioonid nii tugevad, et kui üks Eesti põgenikelaev jõudis Teise maailmasõja ajal ühte väiksesse alevikku, kaeti nende auks kõigepealt kohalikus võimlas hiigelsuur kohvilaud ja pakuti saiakesi.
Kohvijoomine jätkus hoogsalt ka ENSV ajal, kuigi kohviubade kättesaadavus ei olnud alati just parim. Kindlasti mäletavad paljud, kuidas vahepeal pruunid oad kaubandusest kadusid ning rahvas jälle rohelisi ube röstis. Kohvikud säilitasid oma populaarsuse ning ka Kirovi kolhoosis leidus mitmeid legendaarseid kohvijoomise kohti, näiteks Haabneeme kohvik või Punane baar .Kokkuvõtvalt võib öelda, et rannarahvale on olnud kohvijoomine oluline juba päris pikka aega ning kohalikud armsad kohvikud ei jää millegi poolest alla Euroopa suurlinnade kohvimajadele– kui tahtmist, saab neist alati tassitäie head kuuma kohvi ja magusa saiakese.
