Rannamehed linnupüüs: väikestviisi linnulaskmine käis saarel aasta ringi
Linnujahil käidi peamiselt lindude rände ajal, eriti sügisel. Kuid linde lasti palju ka kevadel, sest siis, kui sealihapütid pärast pikka talve juba tühjenema kippusid, oli merelindude liha eriti oodatud toidulisa. Kaberneeme mees Eralt Art on kirjutanud linnupüüdmisest oma kodukandis ja tema materjale olen kasutanud ka selles artiklis. Harald Aksberg kirjutas tuhandetest rände ajal Aksi saarel peatunud merelindudest ja sellest, kuidas naabripoiss kord ühe pauguga lausa kolm lindu lasknud. Väikestviisi linnulaskmine käis saarel aga aasta ringi ja August Luusmanni päevikus kordub refräänina "Lasksin ühe auli" või "Lasksin koskla".
Merelinnujaht andis peale liha ka hinnalisi sulgi, mille järele oli linnas suur nõudmine. Kuid linnukütt ei viinud kõiki sulgi linna müügile, sest neid vajati ka oma peres, eriti pehmeid talviseid udusulgi patjade valmistamiseks. Linnuküttide kodudes olid sageli ka aluskotid sulgedest. Selliseid aluskotte oli tagavaraks ja neid kasutati siis, kui tuli vastu võtta külalisi või rändkaupmehi. Rammu saarel murdekogumismatkal olnud Evi Tael on kirjutanud, kuidas ta 1948. aastal ühe saaretalu külalislahkusest üllatus. Hommikul mõnusast pehmest sulesängist tõustes küsis ta pererahvalt, mis imet neil küll selles voodis on. Vastati naljaga pooleks, et kirpa seal igatahes ei ole.
Mõisa ajal keelati linnulaskmine enamuses randades ära. Mõis tegi takistusi ka linnulaskmispüsside ostmisele. Kuid linnud ei jäänud laskmata, rannakülade mehed sõitsid linnujahile kodust kaugemale - merele ja saartele ning tõid püsse salaja Soomest.
Laskevarustuse hoidmiseks oli randlasel tavaliselt hülgenahast jahikott, karvane nahapool väljas. Jahikotis oli püssirohusalv ja püssirohumõõt, millega mõõdeti laengu tugevust, seal oli ka haavlisarv, tongikarp ja takud laengu kinnisurumiseks. Ettevalmistusega alustati päev enne linnupüüle minekut. Kontrolliti, et püssirohusalved oleksid täis kuiva püssirohtu ja et haavleid, tonge ja kuiva takku oleks külluses.
Tinast haavleid hakati uuemal ajal linnast ostma, kuid 19. sajandil valmistati neid kodus. Selleks valati tavaliselt õhuke kiht sulatina puukarpi. Tina ei jäänud karbi külge kinni ja nii saadi 2-3 mm paksune tinaplaat. See lõigati terava noaga ribadeks ja seejärel haavlisuurusteks tükkideks. Tinatükid valati paja põhjale ja neid hõõruti lameda ümara kiviga, kuni saadi ümarad haavlid. Koipse saarel oli elumajade lähedal looduses suurem kivi, milles oli pajasuurune süvend. Suvel valmistasid Koipse saare mehed seal kõik linnujahiks vaja minevad haavlid.
Merelinde meelitati lähemale linnukujuliste peibutistega. Oli lihtsamaid puust välja lõigatud ja värvitud linnukujusid, kuid nende peibutusvõime oli nõrk. Paremateks peeti topiseid, kus linnu nahk koos sulgede ja peaga oli ära võetud, kuivatatud, laaste täis topitud ja puust lauakesele kinnitatud. Kujud valmistati kõikidest jahilindudest.
Talvel käidi merelinde küttimas reekude ja muude jääavauste ümbruses. Püümehel oli seljas valgest riidest jahikuub. Kuub pidi olema nii suur, et seda saaks talveriiete või kasuka peale tõmmata ja jääl märkamatult lindudele lähedale hiilida.
Jahipaigaks valiti rand, kus tuul puhus mere poolt, et tuul lastud linnud randa tooks ja poleks tarvis neid paadiga korjamas käia. Kui sobiv püügikoht leitud, ankurdati peibutised merre, rannast sobivasse kaugusse. Paat tõmmati kuskil kaugemal kaldale, et linnud seda ei märkaks, ja asuti laskuvaid linde adruvallide või selleks ehitatud kivist rinnatise tagant varitsema. Lastud linnud koguti lõpuks kokku ja seoti jalgupidi punti.
Merelinnulihal on tugev spetsiifiline maitse, kuid rannarahvas oskas neist maitsvaid sööke teha. Värskest merelinnulihast keedeti suppi koos kartuli, porgandi, pipra ja loorberiga. Kui saadi palju linde, siis soolati neid kas tervete või poolitatuna astjatesse. Saartel oli eriline maiusroog ahjus mooritud merelinnu praad koos sealiha, kaalika, porgandi ja sibulaga.
