Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel: Kuulake oma südant ja olge enda vastu ausad

 (24)
Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel: Kuulake oma südant ja olge enda vastu ausad
Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmeli jõulud mööduvad suuresti kirikus teenides.Foto: Aule Sagen

Ongi käes jõulud – rahu- ja rõõmuaeg,armastuse ja andmise aeg. Mõtiskleme koos Harku valla vanima kiriku – Rannamõisa kiriku – koguduse õpetaja Aare Kimmeliga, milliseid tähendusi ja väärtusi jõulud kannavad ning kuidas see peegeldub tänases maailmas.

Tõsiasi on see, et igasugustele asjadele – ka pühadele ja tähtsündmustele– annab sisu inimene ise. Iga inimese elus on sündmused, mis on talle olulised, ja teised sündmused, mis ei ole seda. Selle eristuse kaudu määratleb inimene nende tähenduse enda jaoks.

Kristlikus maailmas on jõulud kahtlemata Jeesuse Kristuse sündimise pühad. See on sündmus, kus taevas puudutab maad ja soovib maale head. Neile, kes on mõistnud ning omaks võtnud jõulupühade kristliku tähenduse, on see ääretult tähtis püha. Keda jõulude kristlik tähendus ei kõneta, selle jaoks on need lihtsalt aastavahetuspühad, perega koosviibimise ja heade soovide esitamise aeg. Meie ise anname tähenduse– sisu ja väärtuse – sellele, mida me pühitseme.

Kuidas on jõulupühade mõte Teie jaoks läbi aja muutunud?

Minu jaoks ei ole jõulude mõte muutunud. Nõukogude ajal domineeris küll kristlusevastane kollektiivne suhtumine ning minagi olen pidanud koolis õppima ideoloogiat kristluse orjastavast ja pimestavast mõjust inimkonnale ning vajadust see ühiskonnast välja juurida. Olen aga kasvanud perekonnas, kus ka sellel ajal oli Jumalasse uskumine täiesti enesestmõistetav. Meilgi toodi talutuppa kuusk ja ma sain seda ise ehtida. Varakult enne jõule anti mulle kätte veel vanas gooti kirjas tähtedega lauluraamat ja näidati kätte jõululaulu salmid, mis tulid jõuluvanalt paki saamiseks pähe õppida. Nii et ümbritsev võimas ideoloogia ei ole selles mõttes üldse häirinud minu kasvukeskkonda ja veendumusi.

Seotud lood:

Jõulud näivad ju olevat väga olulised pühad suurele osale maailmast, nendeks valmistutakse suurejooneliselt. Kas ei räägi see siis aegumatute väärtuste püsimisest ja edasiviimisest tänases maailmas?

Kristlikus kultuuriruumis peetakse küll veel jõule, kuid kristlusel endal on siin järel justkui üksnes jääkväärtus – leitakse avalikult, et elame kristluse järgses ehk postkristlikus, mitte enam kristlikus maailmas. Kui kunagi olid kristlikud väärtused Euroopas väga tõsiselt hinnas ja nende eest seisti, siis praegu on see pigem kultuuriküsimus – meie juured on ju endiselt kristlikud. Tänapäeval ei võeta aga neid väärtusi enam väga paljus eriti tõsiselt. Kui kristlikud väärtused on veel üksnes kultuuriväärtused või meie enda valitud sobivad väärtused, siis kaob igasuguse sügavama väärtuse vundament ära. Vundamendil rajaneb aga ka näiteks jõulurahu, üksteise hindamine ja toetamine ning abistamine.

Millest on see vundament tehtud?

See on tehtud Jumala armastusest ja hoolimisest. Väljundiks on Jeesus Kristuse tulek ja kõik see, mida ta õpetab. Selle teostuseks on aga see, kui võtame tema õpetuse vastu ja hakkame oma elu ka samamoodi elama. Kui rajame oma elu armastusele ja hoolimisele, siis ei tule pettuda. Raskusi võib küll tulla, aga pettuda ei tule.

Millised väärtused Teie arvates siis tänases ühiskonnas domineerivad?

Väärtused profaanses ehk ilmalikus keeles on samad, mis jumalad vaimulikus keeles. Ja tänapäeval on meil suurelt jaolt teised jumalad. Üks neist on raha ja edukus, mille pärast lakkamatult muretsetakse ning mille eest võideldakse. Teine jumal on ego ehk inimese enesekesksus. Evolutsiooniteooriast lähtudes peabki igaüks võitlema enda ellujäämise nimel, et mitte saada ära söödud; sageli tehakse seda ka oma kaaslaste arvelt. Sellised väärtused meie ühiskonnas on pealmisteks tõstetud, neid me teenime. Jõulud kommertslikus kontekstis on selliste väärtuste taustal samamoodi teretulnud: jõulukaunistused,-laulud, -muusika kõikjal. See on väline külg, mis aitab paremini müüa ja nautida. See, mida meile taevast pakutakse, on tegelikult midagi muud. Jumal õpetab inimest andma, teisi endast kõrgemale asetama. Suurem on see, kes teisi teenib. Need on jõulude tegelik sisu, väärtused, mis peaks andma aluse ka kõigele välisele. Seeon mõtteviis, mille Lääne maailm on paraku suurelt osalt kaotanud.

Jõulud on ju endiselt andmise püha.

Loe veel

Ongi. Kõige otsesemas mõttes andmise püha – Jumal andis maailmale oma poja, selleks et maailmaga jälle normaalsed suhted taastada. Jumal tuleb ise isiklikult kohale, saades inimeseks, selleks et olla inimesele võimalikult mõistetav. Et ta pole suur ja kõrge ning hirmuäratav, vaid et ta on meiesugune, meie sarnane. Ja et ta tuleb tegelikult otsima normaalseid suhteid enda loodud inimesega. Inimese mõttemaailm selles maailmas on aga niivõrd teistsugune, et tal on raske sellest aru saada ja veelgi raskem on uskuda.

Inimesed püüavad ja tahavad jõulude ajal siiski anda. Kas andmise mõte või vorm on siis muutunud?

Heategevust ju jõulude ajal ikka harrastatakse, see aga on jälle üks kristluse otseseid säilinud mõjusid. Mulle tundub, et naudime kristluse vilju veel tükk aega ka pärast seda ,kui asja sisuline külg on juba kaugemaks jäänud – kui ka Jumalasse enam ei usuta, siis vähemalt üksteisest hoolimisse veel usutakse. Tegelikult on see nähtus üldisem, seda leidub samamoodi ka teistes religioonides. Teistele andes tuleks endale teadvustada ka iseenda vajadusi– et kingi tegemise järel ikka ka ise toime tullakse. Samuti võime sattuda kimpu tunnetega, kui esile kerkib kingi märkamise ja autasustamise küsimus. Meil kõigil on egoistlikud hetked, kus oodatakse tänu; need tunded tuleb endale teadvustada ja püüda neist mitte hoolida, ka siis, kui heateo vastuseks on isegi mõistmatus või tänamatus.

Millele võiks siis pereringis kingitusi tehes mõelda?

Kõigepealt üksteisele: mees, hinda oma naist, naine, hinda oma meest. Üheskoos hinnake oma lapsi ja õpetage neid hindama teisi lapsi, üksteist, oma vanemaid. Need on juba tegelikult ammu enne kristlust paika pandud väärtused, mida teistes kultuurides ehk palju rohkemgi hinnatakse kui kristluses, kus need on kaduma läinud just seetõttu, et liiga lihtsalt lüüakse probleemide puhul suhtele käega. Kui on olemas üksteisest hoolimine, tuleb seda ka väljendada. Jõuluõhtul kingituste tegemine on lihtsalt üks õis kogu buketis, mis õitseb tegelikult iga päev selles üksteisest hoolimises. Kui hoolimine puudub, ei mõju ka jõuluõhtu kingitused kuigi innustavalt. Seda, mida kinkida, tuleks aga küsida oma südamelt. Kes armastab, see oskab ka selgusele jõuda selles, mis on armastatule tähtis.

Milline on Teie jõulusoov kõigile inimestele?

Jõulupühad on taevast antud pühad, mitte suvaline ilus aeg. Seepärast soovitan ikkagi pöörata jõulude ajal pilgu ka taeva poole, jääda vaikseks ja kuulata. Võib-olla sealt kostab midagi, millele me igapäevasaginas ei oska tähelepanu pöörata. Kuulake oma südant ja olge enda vastu ausad.