Rapla laulustuudio Türgis: ehmatavaid ja rabavaid elamusi jagus
Kell hakkab lähenema südaööle, ent kultuurikeskuse tagune parkla on tulvil elevust ja sädinat. Minu küsimusele, kas miskit on teoksil, või lähete kuhugi, kostab muhe vastus, et oh me siin niisama veidi tšillime. Saabub suur valge buss, peal kiri Hansabuss ja rahvamass hakkab tegema kiiremaid liigutusi. Tassime stuudiost kaste kõige vajalikuga, kohvrid mahuvadki kõik bussi kõhtu ära ja tundub, et kõik on omale sobivad istekohad bussis leidnud. Lõbusad lehvitused nendele, kes bussi ei mahtunud ja minek. Rapla Laulustuudio asub teele. Türki.
Eelmisel sügisel tuli pakkumine osaleda Istanbulis toimuval II Rahvusvahelisel Koorikonkursil. Paar aastat varem olime Itaalias Europeade'il käinud Valdo Rebase organiseeritud reisiga ja nõnda pakkus Valdo meile seekord uut võimalust. Esialgne plaan kohale lennata luhtus ülisuure hinna tõttu ja nii hakkas arenema plaan sõita bussiga. Suur osa tuttavatest arvasid meid ikka hulludeks. Aga meie alustasime läbirääkimisi. Kuna sõit ei ole siiski odav, said ju võimaluse need, kellel rahakott kannatas. Ja et tüdrukuid vajalikku arvu kokku ei saanud, haarasime juurde ka noormehed Raplamaa Noorte Meeskoorist ja mõned vilistlased.
Vanusepiirang: Lastekoorid kuni 15aastased ja täiskasvanud alates 16. eluaastast. Nii moodustus meil kaks projektkoori - 11-15a laste segakoor (noormehed juba madalate häältega) ja noortekoor, kes võistles siis täiskasvanute kategoorias. Loomulikult eelnes lindistuste voor, mille edukalt läbisime ja nii see Türgi meid siis ootas.
Varssavisse jõudsime päeval enne kella 2. Muidugi hotell Aramis. Ja siit algas iseseisev elu. Ka meie noorimad lauljad said võimaluse end proovile panna rändamisega suurlinnas, tingimusel, et liigutakse kambaga ja moblad on kogu aeg olemas. Õhtusöögiks olid kõik vapralt tagasi, välja arvatud suurte lauljate punt, kes oli avastanud suure staadioni, millel päev otsa kees jalgpalli MM finaali virr-varr ja õhtul ka suurtel ekraanidel mäng ise. Kõik me olime päeval jäänud sooja paduvihma ja äikese kätte. Taevast sadas ka pöidlasuurusi raheteri - elamus missugune. Reisi algusega kõik rahul.
Hommikul kella 5ne väljasõit veidi viibis, sest puudus üks tuba, kelle uks tuli turvamehe abiga lahti murda. Mehepoegade uni ei lasknud end häirida ja moblad olid väljas. Aga bussis jätkus und kõigil peale bussijuhtide Urmase ja Aivari ning me vurasime oma sihtmärgi poole. Läbi Poola, imelise, mägise Slovakkia õhtuse peatuspaiga poole Ungaris. Väikesed sirutus- ja pissipeatused, lõuna bussi kõrval äärekividel istudes ja topsikust suppi lürpides ja jälle unne.
Ungari-Serbia piiri lähedane hostel koos bungalotega oli armas. Muidugi oli esimene meelitaja kohe bassein. Maitsev õhtusöök ja mõned vajalikud lauluharjutused. Ning vabadus. Arvan, et selle reisi suuremad uned magatigi bussis, muul ajal olid muud tegemisedjutud- mängud.
Varahommikul saabus sööma ergas ja muhe seltskond. Nii mõnigi teatas, et uni ei tulnudki ... Bussis aga küll. Serbiat läbides saime aimu sõjakoledustest - kuuliaugud kaljudel ja majades. Aga maisi- ja päevalilleväljad olid muljetavaldavad.
Bulgaaria rabas aga oma räpasusega. Teeäärset võsa ei olnud küll 30 aastat keegi ohjanud, igalt poolt vaatas vastu tegemata töö. Sofiasse jõudsime nelja paiku. Oma ööbimispaikadesse aga rohkem kui 4 tundi hiljem. Kesklinna ei saanud bussiga ligi ja nii me siis tiirutasime, otsides võimalusi läheneda oma hostelitele või kas või korraks peatada buss, et minna asja uurima. Lõpuks saime appi ühe taksojuhi, kes aitas bussi parkida mingi kiriku juurde ja viis meid kolmekesi neid hosteleid siis otsima.
Pilt esimeses hostelis oli alul ehmatav ja masendav. Tüdrukute kuuesesse tuppa oli paigutatud ka mingi Bulgaaria poiss. Minu ägedate protestide peale lubati ta sealt mujale kolida. WC uks paistis läbi, uksed lukku ei käinud. Hiljem küll leiti ka võtmed, mis siis 50 euro eest rendile anti. Trepikojas ööbisid kodutud, õnneks olid meil lukustatud rauduksed vahel. Aga lubatud õhtusöögist ei teadnud perenaine midagi. Järgmine ööbimiskoht hirmutas veelgi oma siseõuega, kus olid kogunenud veidi imelike silmadega noored, pudelid ees. Ehk selline noorte seljakotirändajate ööbimiskoht, küll aga väikeste laste jaoks väga küsitav. 3toaline korterikene meie ööbimiseks asus 4. korrusel, kuhu viis ülikitsas trepp ja kohvritega keeruline ronida. Narid osalt kolme korrusega. Aga 20 inimese peale oli vähemalt üks dušš ja WC-pott ja uks käis lukku. Hiljem küll selgus, et selle ukse võti oli ka kõigil teistel asukatel.
Kolmas koht oli ehk kõige kobedam, ilmselt oli hommikul veel treppi värvitud - värvihais oli valdav. Sealt leidsime ka tüdruku, kes oli meie asjade eest hoolitsenud. Lahenes bussi parkimise mure ja ka ühine õhtusöök. Oleks see info meil enne olnud, oleks mure väiksem olnud.
Bussirahval oli aga meie pärast juba mure, olime taksoga ära üle 1,5 tunni. Aga leidsime üles lõpuks parkla, kuhu buss ka mahtus ja tohtis. Kuna see asus meie ööbimiskohtadest ikka kaugel, leidsid bussijuhid endale ööbimiseks midagi bussile lähemal, meie aga lõime oma 51 kohvrit keset linna laiali, hankisime sealt selleks õhtuks vajaliku ja asusime teele ilma kohvriteta oma kolme ööbimiskoha poole. Jala polnudki kaugel, lihtsalt kesklinn on ainult jalakäijatele ja sõites tuleb tiirutada hoolega.
Kogu selle äreva õhtupooliku maandas imeline õhtusöök Hiina kiirtoidu restoranis. Hommikukohv serveeriti meie 19pealisele pundile allkorrusel asuvas joogikohas, kuhu vabatahtlikult vist küll kunagi ei siseneks. Tasse otsiti kokku terve 4kordse hoone pealt ja võileivad olid valmis tehtud eelmisel päeval. Aga kellegi kõhuga midagi õnneks ei juhtunud. Teise hosteli punt sai pahandada, kui nad 20kesi tarvitasid krõbinate peale ära 1,5 liitrit piima. Selgus, et see oli terve hosteli hommikusöök, mille siis meie noored lauljad pintslisse panid.
Buss aga asus teele Istanbuli poole. Imelik. Ainult piir on Bulgaaria ja Türgi vahel, aga äkki algas puhas, korrastatud, lilleklumpe täis maailm. Soe oli meid muidugi saatnud reisi algusest saadik, aga nüüd siis juba kohati 42 kraadi. Ja päike-päike ...
Bussis asus tööle „Tootmiskoondis UKU". Meie tüdrukute imeilusate kostüümide juurde oli Õmblusstuudio juht Ira noormeestele õmmelnud kenad kostüümid. Aga neil puudusid veel vööd. Ja nii me asusime neid bussis punuma. 17 pikka takunöörist punutud vööd said valmis paari tunniga. Ja siis algas laiem tööpõld. Kaasas oli meil lõnga - sinist, musta ja valget. Paar katsetust ja süsteem oli leiutatud ning valmima hakkasid käepaelad. Töödega oli hõivatud pea pool bussi. Iga bussis viibija sai ühe paela ja sadakond sai veel kingitusteks. Ette rutates - meie käepaelad saavutasid erakordse menu, uhkusega kandsid neid nii ungarlased kui türklased. Ja muidugi kõik me ise.
Lõunapeatuse tegime kohe peale Türgi piiri. Esimene ehmatus tabas muidugi noori neide WCs. Sealses maailmas kasutatakse endiselt tualette, kus poti asemel kaks jalajälge ja keskel auk. Esimene reaktsioon nii mõnelgi neiul - ei mina siia küll ei lähe. Aga 6 päeva umbne ju ka olla ei saa. Nii et see oli mööduv nähtus. Ees ootas Istanbul.
Linna piirilt ööbimispaika sõitsime taas ca 4 tundi. Selliseid ummikuid ei ole varem näinud. Nojah, ikkagi 18 miljonit linnas. Ja meil oli vaja saada Euroopa poole pealt Aasiasse, aga ilmselt miljonitel teistel ka. Seega liikusime meetrikaupa ja imetlesime Bosporuse väina.
Kõik osalejad ööbisid üliõpilaste ühiselamukompleksis. Eks oli veidi harjumatu, et taas uksed lukku ei käinud, WCd olid sellised nagu selles kultuuris kombeks ja lõunasöögiks pandi meile kaasa sai, mille sees olid friikartulid. Aga see virin on lihtsalt eestlaslik. Tegelikult olime hästi hoitud. Meile oli ette valmistatud tore programm.
Hommikul näidati meile Istanbuli vaatamisväärsusi, kuhu sissepääs oli kahjuks tasuline ja selleks meil rahasid arvestatud polnud. Aga kaunid pildid saime igal juhul. Ühe mošee ees pildistades kogunes meid vaatama hulk inimesi, nii et esitasime ka Tuljaku.
Sajad inimesed jäid ootama enamat. Aga meid ootas Grand Bazaar. Hirmul on ju suured silmad. Oli mure meie nooremate lauljate pärast, et äkki eksivad ja äkki ei oska kaubelda ja ... Kõik asjata. Nad said paremini hakkama kui vanad.
KONKURSIPÄEV
Sõitsime proovi. Kogu tähtis üritus toimus meie Solarise-laadses kaubanduskeskuses, kus ülakorruse kinosaalid ja ka kontserdisaal. Ülihea akustika üle ma vaimustuda ei saa. Kooriastmed olid lavasügavuses, sealt kadus kogu kooskõla, nii me siis tulimegi laulma lava äärele. Mõistlik tegu oli.
Konkurss ise oli pealelõunal. Käisime kodus riideid vahetamas ja tagasi. Alustasid lastekoorid. Meie olime esimesed. Noh, ikka jääb mingi varu, miski oleks veel paremini saanud välja tulla. Kategooria lõppedes kutsuti koorid lavale ja teatati kohe tulemused. Erutusest ilmselt unustati vahepeal ka kena türgi keelt meile tõlkida, ent kui meie esikoht välja hõigati, siis sellest saime aru ja rõõmumöire oli vägev. 5-liikmeline žürii andis meile 96,33 punkti. Teistel jäid tulemused alla 90.
Järgnes naiskooride kategooria ja siis juba segakoorid. Seal olime me kõige nooremad muidugi. Teised olid ikka täiskasvanud. Meil olid kooris mõned inimesed, kes olid üle 18 eluaasta. Läks meil oma arust hästi. Igal juhul oli laval lõbus ja omavaheline keemia läks täiega tööle. Ja loomulikult rõõmustas meid II koht. Võitjal, Venemaal, 96,33 ja meil 95,66. Segakoore oli 8 ja tase oli päris korralik.
Ja taas tõlkeprobleemid - segakooridel paluti kiiresti lavalt lahkuda. Loomulikult läksid kõik ka välja. Saal tühjenes. Ja siis selgus, et algab Grand Prix väljakuulutamine. Kõikide konkursil osalenud kooride punktid löödi kokku ja tehti üldjärjestus. Kutsuti lavale Venemaa segakoor, Belgia naiskoor ja Rapla LS Lastekoor. Hetkel oli saalis meist vaid 4 poissi plätudes ja mina. Meie siis esindasime. Ja oh üllatust - me võitsime II koha. Esimene Belgia ja kolmas Venemaa. Selle võiduga kaasnes ka rahaline preemia. Oh seda rõõmu ja juubeldamist pärast ukse taga. Ja ka õhtune sume ühikaõu oli täis sõbralikke ja õnnelikke koorilauljaid. Meile jagus naeratusi kõigilt.
Järgmine hommik oli pikema unega. Mõned agaramad käisid linna peal uitamas ja mõned Türgi saunas. Lõunast viidi suurem osa osalejaid laevaga sõitma. See lause tundub igav, aga see, mis järgnes, ei unune küll kellelgi kunagi. Laev oli ülalt avatud lõbusõidu kaater, mis mahutas umbes 250 inimest. Meie saime endale kohad avatud tekil. Algul oli kõik kena ja viisakas, kõik tegid pilte, kui meid sõidutati mööda kaunist Bosporuse väina, ühel pool Euroopa, teisel aga Aasia.
Kaunid villad, loodus, sillad ... Päike lõõmas, inimesed olid päevitusriietes. Muusika rahulik. Ja siis ilmselt vahetus diskor. Muusika muutus aina tantsulisemaks ja mingil hetkel ei olnud laevalael enam ühtki inimest, kes end muusika taktis õõtsutanud poleks. Nagu nakkushaigus või massipsühhoos. Ja aina keris tuure. Oli mõnus, naljakas, soe, kompleksivaba ... Mingil hetkel avastasid meie kutid, et on palav. Baarist osteti vett, alguses seda joodi ja siis juba kallati sõbrale selga. See vallandas sellise ohjeldamatu veepeo, mida mina oma elus veel näinud ei ole. Mitusada lõkerdavat ja läbimärga inimest tantsisid rongis läbi erinevate korruste. Laevamehed käisid seda möllavat ja lõbusat kampa lausa pildistamas. Reis kestis 3 tunni ringis. Pool tundi enne randumist oli laev veest tühjaks ostetud. Ja rõõmsad olid kõik - nii noored, kui ... mitte enam väga noored.
Järgmisel hommikul viidi meid kaubandustänavale. See oleks võinud ka kuidagi teisiti olla lahendatud. Ehk hoopis mingile „päris-Türgi" tänavale. See, kuhu sattusime, oli euroopalik kallite firmapoodide ja hunniku restoranidega tänav. Rahad olid meil läbi ja ega sealt ei oleks ikka midagi väga hankinud. Pealelõunal aga toimus lõppkontsert ühes pargis. Esines enamik konkursist osavõtnud koore. Mõned olid ka juba ära sõitnud. Meie ümber olid hulgad inimesi, kes tahtsid pilti teha ja pakkusid maiustusi, vahetasime kingitusi ja nautisime sõbralikku maailma. Õhtune õuepidu oli täis laulu ja naeru. 1 paiku öösel hakkas turvameeskond kõiki magama ajama ja keelas ümisemise. Muidugi - homme ju tööpäev ja meid ootab kodu.
Hommikul taas asjad bussi ja tuldud teed tagasi. Buss täis magajaid, vahepeatustes aga õnnelikud ja naeratavad näod. Sofias sai teiste eest toidu ärasööv seltskond endale uue ööbimise. Hea ööbimise. Ungaris korraldasime lõpupeo, kus kõik rändurid said endale konkursi medali ja sertifikaadi. Ei puudunud kihisev jook ega puuviljad. Sume öö sai nautida meie laule hommikuse väljasõiduni varavalges. Varssavis tundus kõik juba nii tavaline ja kodune. Viimasel päeval startisime taas väga vara ja ega nendel meie bussijuhtidel just väga väikesed kingad ole - jaksavad vajutada pedaale küll. 8 paiku õhtul olime juba seal, kust 13 päeva tagasi reisi alustasime. Ja sama kamp vastas. Laulmiseks enam aega ei jagu. Vaid meie toredad bussijuhid saavad kingituse, mida ei saa võtta muuna, kui tänuna toreda reisi eest. Nimelt on noored viimasel õhtul Varssavis bussi taustal poseerinud ja need pildid galeriina raamida lasknud. Mälestus kogu eluks.
Kokkuvõtteks:
* Sõitsime läbi 9 riiki.
* Euroopale kinkisime 2 mobiiltelefoni, vähemalt 2 paari plätasid, seelikuid, pluuse ja käterätte.
* Kiiret abi Türgis ei ole võimalik leida igast haiglast.
* Leidsime ebaõnnestumiste katteks pisarate asemele salasõnad.
* Bussisõidust-süda-paha-haigus jättis paraku konkursist eemale ühe meie laulja. Glükoos aitas hädast.
* Ühel õhtul korraldasid nooremad lauljad kurbade juttude õhtu. Nuttes kulutati ära 3 rulli WC-paberit. Järgmisel hommikul olid kõigil silmad paistes.
* Suutsime reisi jooksul maha murda 2 ust.
* Buss väljus võitjana lahingust ülikitsa tänavaga, kus oli vaja pöörata, aga ka jalgrattaga palju ruumi pole.
* Kõige odavam on poes käia Serbias.
* Nägime tollipunktis kenasti riides naist, kes häbenemata peadpidi prügikastist koukis välja konserve ja pudeleid - mitte tühje muidugi.
* Ujuda saime ainult Ungaris.
Täname:
Valdo Rebane ja Eesti Europeade'i komitee; Hansabuss, Urmas Nõgu, Aivar Piirimees; Rapla Vald; Eesti Kultuurkapital; Hasartmängumaksu nõukogu; Rapla Kultuurikeskus; AS Interlink; Rapla Perearstikeskus; Ira Veiksaar; Merilyn Elge; Inga Tarto; Rapla Tarbijate Ühistu ja Väino Sassi; AS Valtu Vein ja Tõnu Teder; Rapla Karmani Kaubamaja ja Enn Kasari; Age Rebel; Tiina Roosalu; Viivi Lants; Karl Tamme; kõik lapsevanemad. Ja muidugi minu armsad lauljad!
