Raudteesõidust tsaariajal
Tuldi varakult, et oleks aega istuda jaamarestoranis, juttu puhuda ning jumalaga jätta. Veerand tundi enne rongi väljumist andis jaamaülem või jaamakorraldaja – silmatorkavalt punase mütsipõhjaga ametimees igal juhul – esimese kellalöögi. See tähendas, et on aeg hakata arvet tasuma ja vagunisse asuma. Minutit 10 hiljem kõlas juba kaks kellalööki – saatjad lahkugu vagunitest ja minut enne sõiduplaanis ette nähtud aega juba kolm – nüüd läheb kohe lahti! Punamütsimees tõstis pea kohale ärasõitu lubava ketta. Järgnes rongijuhi viletriller ja vedurilt vägev vastuhõige: kuulsime korraldust. Lokomotiiv hakkas auru välja ajades aegamööda liikuma, rattad krigisesid, puhvrid kolksatasid – lausa omamoodi helitöö, enne kui täiskoormus kätte saadi.
1907. a kehtestati suuremates vaksalites perroonipiletid, mida rahvas nimetas „musupiletiteks“. Pilet maksis 10 kopikat, mitte just palju, aga siiski. Nii loodeti vähendada rongi väljumisel või saabumisel perroonil tunglejate hulka. Ja teenida kena lisakopikas. 1917. a need piletid kaotati – kui on juba vabadus, siis olgu... Eesti Vabariigi raudteedel kehtestati uuesti. Keilas mitte – siin ei olnud ka taraga piiratud perrooni.
Vagunid olid jagatud klassidesse vastavalt reisijate seisusele ja kukrule. I ja II klassis olid vagunites kupeed, kupeedes pehmed istmed, seintel peeglid. Lihtrahvas sõitis kas kõvade puuistmetega kolmandas või hoopiski kaubavagunit meenutavas – istmed piki seinu, aknad üleval katuse all – neljandas klassis. Siin oli sõidutasu hoopis odavam. Keila rahvas võis I klassi vaguneid näha alates 1906. aastast, kui Peterburi eliidi tarvis pandi Haapsalu vahet sõitma luksusvagunitega rong. Sedagi vaid väljast, kes siis sinna kallist piletit raatsis osta. Ja kas müüdigi igaühele?
Suvise sõidu ajal hoiatati passasiiridel akent avamast, veelgi enam – pead välja pistmast. Võisid saada näkku paraja pahmaka tahmasegust tossu, mis jättis heledatele rõivastele inetud plekid. Veelgi halvem, kui tahmatera silma sattus või tuulevihur laiaservalise kübara peast viis. Kindlam oli kitsukest akent kinnisena hoida või siis vaid veidi irvakile avada.
Raudruuna jootmiseks kulus omajagu aega, nii et jõuti jaama einelauaski käia. Keila omas olnud üldtunnustatud firmaroaks „Komm-morjen-viiderid“ (moonutatud saksa keeles - tule homme jälle) – lihatäidisega suured pannkoogid. Neid hakati juba varakult enne suvitajate rongi saabumist köögis valmistama, sest nõudmine kippus sageli pakkumist ületama