Raul Meele elutundlikud maastikud
Raul Meele näitus nõuab süvenemist, ehk isegi mediteerimist, kuigi pildid otseselt midagi ei kujutagi. See on omamoodi hingelise seisundi kunst. Meele enda sõnul on näitusel erinevaid tundlikkuse tasandeid: elu-, vere-, armastuse-, piiri-, identiteedi- ja loodustundlikkust. Tavavaatajale soovitaksin sedasama süvenemist. Põgusal vaatamisel ei leia me siit midagi - pildid on puhtalt abstraktsed, lihtsalt minimalistlikud värvipinnad, varieeruvad vaid värvid. Ometi on neil mingi peaaegu religioosne mõõde. Nad viivad meid ära nähtavast materiaalsest maailmast, tekitades sealpoolse maailma visiooni. Selliseid pilte näeme unenägudes või tajuhäiretes. Samas oleks kõik nagu ratsionaalne, siin pole sürrealistlikke visioone.
Kindlasti tuleneb see sellest, et Meel on õppinud TPI-s energeetikat. Teatud süsteemsus läbib kogu tema loomingut. Siit ka tema sarjad, nagu "Elu muunded", "Taeva all", "Aknad ja maastikud" jpt. Ta on harrastanud ka nn konkreetset luulet, kus tekst on muudetud kujundiks. Eks oma mõju on avaldanud ka pikk kooselu suurepärase kirjaniku Mari Saadiga.
Püha Jaakobi kirik jätkab kunstinäituste traditsiooni, mis on igati tänuväärne tegevus. Inglise kunstiteadlane John Berger on teinud uurimuse, küsides, millega inimesed võrdleksid kunstimuuseumi - kas raamatukogu, hoidla, kalmistu või kirikuga. Viimane variant sai kõige rohkem hääli.
Inimesed, kes kirikus ei käi, leiavad asenduseks muuseumi, kus on samuti ikoonilise tähendusega maalid ja kuhu ei minda päris tavariietuses. Püha Jaakobi kirik meie vallas on ühendanud need kaks asja ja kunst kirikus väärtustab kunsti rohkemgi, kui mõnes galeriis.