Rauno Kuus: Palju õnne, Eesti Vabariik!
Õnnitlen Teid kõiki Eesti Vabariigi 95. sünnipäeval. See on meie kõigi ühine pidupäev.
Kui inimeste sünnipäevadega on tavaliselt nii, et üks meist on sünnipäevalaps ja ülejäänud kutsutud külalised, siis riigi sünnipäeval on asjad pisut teistmoodi. Ühelt poolt oleme me kõik justkui aukülalised oma riigi ja kodumaa sünnipäeval, teisalt aga riik see ongi ju rahvas, see oleme meie kõik ja seega on see ka meie kõigi sünnipäev. Oleme korraga nii sünnipäevalaps kui külaline. See on vastutusrikas roll - peame ju hoolitsema, et kõik oleks korras ja ette valmistatud külaliste jaoks, samas peame hoolitsema, et sünnipäevalapsel ikka kõik hästi läheks ja talle igati tuge pakkuma. Ja olema uhked, et saame just tema külalised olla. Nii peamegi me oma vaba ja iseseisva riigi eest hoolt kandma.
Meil kõigil on siin oma õigused ja kohustused. Kahjuks need viimased kipuvad sageli ununema. Vabadus ja iseseisev riik ei ole meile niisama lihtsalt sülle kukkunud ja ei ole lihtsalt iseenesest tekkinud. Selle nimel on tulnud meie esivanematel Vabadussõjas relvadega kaitsta meie iseolemise soovi. Vähim, mida tänane põlvkond teha saab, on nende vaprate meeste ja naiste mälestust ikka kõrgel hoida ja austada neid meie riiklusele olulistel tähtpäevadel - nagu seda on Vabariigi aastapäev, 23. juuni kui võidupüha või 2. veebruar kui Tartu rahu aastapäev. Neid tähtsaid daatumeid on veelgi. Tänavune juubeliüritus pole ainult sellepärast toimumas lossisaalis, et siin on kaunid ruumid, vaid on ka teine, Eesti riigi sünnipäeva konteksti sobivam põhjus. Meie lossil on oma osa Eesti riigi tekkimisel ja seda just tänu Julius Kuperjanovile, kes siin formeeris 1918. aasta viimastel päevadel piirkonna meestest ja ka osaliselt vanematest koolipoistest oma väesalga ja asus teele sõdima Eesti vabaduse eest. Selle ajaloolise seiga jäädvustamiseks ja tähtsustamiseks on asunud vald tegutsema koostöös kooli ja mõisa sihtasutusega, et rajada siia muuseum, kus lisaks mõisa ajaloole leiaks väärika koha Vabadussõja ja Julius Kuperjanoviga seonduv. Praegu käivad ettevalmistustööd. Riigile ja iseseisvusele olulistel päevadel tunneme uhkust, et on Eesti Vabariik, et oleme eestlased. Kahjuks kipub see patriotism argielus sageli kaduma igapäevamurede varju.
Samas tuleb selget vahet teha kahel asjal - riik kui isamaa ja riik kui päevapoliitika ja argielu. Me kõik armastame oma kodumaad.
Kuid sageli ei armasta me poliitikat ja hetkel valitsevat poliitilist olukorda. Meil kõigil on võimalus igapäevaelu paremaks muutmisele oma panus anda - olles parem kodanik oma riigile, tehes oma igapäevatööd südamega, väärtustades oma perekonda ja lähedasi ja panustades vastavalt võimalustele ja võimetele oma kodukoha ja riigi tegemistesse.
Oma kõnes ei saa ma kahjuks mööda minna mitte kuidagi Eesti elu tänastest valupunktidest. 2012. aastal avaldati rahvaloenduse tulemused. Statistikaameti peaanalüütik Siim Krusell analüüsis väljaandes «Eesti piirkondlik areng 2012» Eesti piirkondi jätkusuutlikkuse ning rahvastiku elukvaliteedi alusel ning jagas maakonnad tinglikult kolme klastrisse. Esimesse, mis tulevad endaga toime, mahuvad vaid Harjumaa ja Tartumaa. Teise klastrisse, mida statistik nimetas «harju keskmisteks», liigituvad Hiiu, Järva, Lääne, Lääne-Viru, Pärnu, Rapla, Saare ja Viljandimaa.
Ning kolmandasse klastrisse, mis vajavad tõsist järeleaitamist, jäävad Ida-Viru, Jõgeva, Põlva, Valga ja Võru maakonnad. Seega oleme piirkonnas, mis vajab tõsist järeleaitamist. Kui Eesti regionaalarengu strateegia eesmärk on hoida ära väga suuri elatustaseme erinevusi, siis tegelikkus on midagi hoopis muud - erinevused pigem süvenevad.
Rahvaloenduse tulemustest saime teada, et kahe viimase kümnendiga on Eesti ääremaad kaotanud enam kui kolmandiku elanikkonnast. Maaleht kirjutas: „Nagu katk oleks üle käinud!" Tunnustatud ja üks parimaid Eesti regionaalpoliitika eksperte Garri Raagma aga arvab, et asi on veelgi tõsisem ja ta näeb selles ohtu riigi julgeolekule. Ta leiab, et maa tühjenemine on rahvuslikku julgeolekut puudutav teema. Tänu metsade vahele hajutatud taludele jäid juba keskajal kaugemad kandid nii katkust kui ka võõrvallutajate mõõgast ja tulest puutumata. Sõdade ajal on meie linnarahval olnud läbi aegade üks kindel varjupaik maasugulaste juures, kust on saadud toidupoolist ja selle abiga on segased ajad üle elatud.
Elanikkonna koondumine vaid paari elektrist ja internetist sõltuvasse linna muudab ühiskonna suurte kriiside või konfl ikti korral ülimalt haavatavaks. Kui nüüd pannakse uues riigikaitse arengukavas suurt rõhku kaitseliidule, siis kipub see olema õhku kirjutatud, kui püssi kanda jaksavate meeste hulk ääremaalistes valdades kahaneb ja nende meelsuski pole ümbruskonna vaesust arvestades suurem asi.
Kui väljaränne jätkub, on aga tõsine oht, et suurtelt Eesti aladelt lähevad kõik vähegi potentsiaalsed ettevõtjad ja usinamad töötajad välismaale. Juba praegu on probleeme talude ja kohalike teenindusettevõtete ülevõtmisega, sest vanad lähevad pensionile, noored tahavad aga jätkuvalt juristiks või ärijuhiks õppida.
Maale on ehitatud erinevate programmide ja projektide toel hulgaliselt külakeskusi, noortekeskusi, renoveeritud lasteaedu ja koolimaju, klubihooneid. Kas see päästab midagi? Tundub, et mitte, sest ikka oleme olukorras, kus tuleb maal koole sulgeda. Nii on see kahjuks ka meie vallas olnud. Omavalitsustel on järjest raskem kasvavate energiahindade juures neid suuri maju ülal pidada. Kahekümne aasta pärast on pooled neist uhketest külakeskustest tühjad, kui jätkub senine regionaalpoliitika või õigem oleks öelda, kestab edasi selle puudumine.
Tuntud ekspert Hardo Aasmäe on puudutanud väga valusat punkti eesti regionaalarengus. Inimesed Eestis on pandud tegelikult ebavõrdsesse olukorda. Eluase on meil elamise kõige kulukam osa. Paraku on Eestis välja kujunenud laostav olukord. Elupaigad jäetakse väljaspool Suur-Tallinna maha. Nende väärtus langeb. Sisuliselt võtab regionaalpoliitika puudumine inimestelt hääletult nende vara.
Uue elupaiga muretsemiseks uues kohas tuleb võtta eluaegset pangalaenu. Vara läheb inimestelt pankadele. Me oleme oma taasiseseisvuse ajal läbinud justkui Stalini-aegse arenguetapi, kus maapiirkondadest võetud ressurss jaotati linna kasuks ümber. Kui iseseisvuse algul oli omavalitsuste käsutuses ligikaudu 25 % maksurahast, siis praeguseks on see kidunud kümneni. Tänaseks oleme otsaga jõudnud nagu Brežnevi aega, kus avastati, et maal hakkab ressurss otsa saama. Seega on tekkinud „eesrindlikud" ja „mahajäänud" majandid. Tuleb tõdeda, targalt inimeselt valusad, aga samas õiged sõnad.
Olen veendunud, et neile murekohtadele on olemas lahendused ja need mured on ka riigitasandil teadvustatud ja alustatud esimeste väikeste kukesammude tegemist lahenduste otsimiseks. Kuid puudub otsustavus asja suurelt ette võtta. Mina isiklikult usun Eestisse ja usun, et ka maaelul on veel tulevikku. Kui ei usuks, siis ei oleks ma täna siin teie ees ega oleks ka oma kodu Puurmani valla kaunite põldude vahele rajanud.
On olemas hoobasid, millega mõjutada arengut maal - riigimaa lihtsam eraldamine omavalitsustele teatud piirkondlikest eripäradest lähtuvalt, et soodustada noorte perede asumist maale elama, et soodustada ettevõtjate investeeringuid töökohtade loomiseks. Nii töökohtade kui elukohtade loomine peab käima käsi-käes, sest miks peaks keegi tulema maale elama, kui siin pole tööd või miks ettevõtja looma töökohti, kui pole piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. Lisaks peaks riik looma normaalse infrastruktuuri.
Täna on maal palju talusid, kus puudub normaalne elektrivarustus, mis ei luba tänases tehnika ja elektroonikaga küllastunud maailmas normaalselt hakkama saada. Samuti peaks riik toetama rohkem kohalike teede olukorra parandamist, et tagada normaalne sõidetavus ja suurema koormusega teed muuta tolmuvabaks.
Muuta tuleks ka omavalitsuste rahastamise aluseid. Nii on välja käidud mõte, et lisaks tulumaksuosale võiks omavalitsustele laekuda ka üks osa valla piires kogutavast käibemaksust, sest on see ju selles piirkonnas loodud ja makstud selle piirkonna inimeste ja ettevõtete poolt. Neid mõtteid on veelgi, aga nende elluviimine vajab riigireformi, julgeid otsuseid ja riigimeestel võimet näha kaugemale kui Tallinn ja Harjumaa.
Nagu eespool välja toodud sai, siis asub Jõgevamaa ja Puurmani vald selle ühe osana grupis, mis vajab ülejäänud Eesti mõistes järeleaitamist. Eks see nii palganumbrite, majandusliku olukorra näitajate järgi tõesti ka on. Kuid sisimas tekib minus küll tõrge. Kas me ikka oleme nii kehvakesed? Tõesti rikkust meil nii palju pole, aga see eest on jätkuvalt tegusaid ja tublisid inimesi, kes kõik pole veel läinud Tallinnasse või välismaale tööle. Need inimesed on meie rikkus.
Meie rikkus on nende inimeste poolt loodud ettevõtted, nende poolt pakutavad töökohad. Meie inimeste tegemised ja toimetamised ja ei lase meil ennast sugugi kehvemini tunda, kui tunneb end inimene Läänemaal või Hiiumaal. Ka meil tehakse vahvaid tegusid, korraldatakse üritusi, investeeritakse jne. Vaadates tagasi 2012. aastasse meenuvad Puurmani vallas mitmed väga olulised saavutused.
Saduküla ühisveevärk sai renoveeritud. Jahiseltsil Gustav valmis Jahimaja. Puurmani mõisapargi puistule teostati hooldusraie, Puurmani kooli käsitöömaja sai köögimööbli, noortekeskused tegid erinevaid projekte ja üritusi, Puurmani lossis toimusid mitmed kontserdid, mis tõid saali kuni viimse kohani muusikahuvilisi täis. Toimus 25. korda Puurmani ja Laeva valla vaheline sõpruskohtumine spordis, tõsi enamus kordadel on tulnud tunnistada naabrite paremust. Koostöös Jõgeva Maavalitsusega algatati tervisepäevade läbiviimise traditsioon.
Põllumajandusettevõtjad investeerisid nii tehnikasse kui ka hoonetesse. Ettevõtjad toetasid kooli ja lasteaia tegevust.
Ja palju, palju veel väiksemaid tegemisi ja toimetamisi, mida siinkohal ei jõua kõiki üles lugeda. Tegelikult pole paha ühe väikese valla kohta.
2013. jätkame üheskoos kõik kindlasti sama toimekalt. Vald jätkab selles suunas, et saaks ikkagi kaasaegse spordisaali ja raamatukogule uued ruumid. Planeeritud uut vabaajakeskust kahjuks ei ole tänasel hetkel võimalik ehitama hakata, sest KOIT kavast saadavale 1,3 miljonile eurole pole vallal 600 000 eurot omalt poolt lisada. Valda ühe hoone pärast lõhki laenata ja pankrotti ajada ei luba minu ega ka volikogu liikmete südametunnistus.
Samas on hetkel terendamas võimalus, et saame selle 1,3 miljonit koos valla poolse 200 000 euro lisamisega kasutada ära tänase kultuurimaja remondiks, muutes selle võimalikult kaasaegseks ja energiatõhusaks. Kindlasti saab sinna oma ruumid raamatukogu.
Tulevad mitmed huviringide toad, jõusaal, saunakompleks jne. Maja iga ruutmeeter tuleb otstarbekalt kasutusele võtta. Ainus erinevus uue majaga on see, et saal jääb sama suureks ja täismõõtmetes korvpalli väljakut rajada ei õnnestu, kuid korraliku väiksema spordisaali saame siiski.
Samas ei saa mööda vaadata ka paarist kurvast eesootavast paratamatusest, mis on paljuski tingitud eespool räägitud regionaalarengu vajakajäämisest Eestis. Nimelt lõpetab kevadel viimane lend Puurmani Gümnaasiumi ja sügisest jätkatakse põhikoolina ja seda kooli juubeliaastal. Märtsikuu volikogu istungil on arutlusel Saduküla lasteaed-algkoolis kooli osa lõpetamine. See on juba kolmas kord valla volikogul haridusvaldkonnas raskeid otsuseid langetada.
Samas on need otsused olnud möödapääsmatud. Kerge pole sellel koosseisul olnud. Kui võrrelda oma ametisoldud kahte valitsemisperioodi, siis 2005- 2009 oli aeg, kui volikogu sai rohkem tegeleda raha jagamisega, et mida teha, kuhu esmalt investeerida jne. Siis praegune koosseis on pigem olnud valikute ees, millest kärpida ja mida tegemata jätta. Kuid vaadates ikkagi viimastel aastatel tehtut, siis on hästi toime tuldud.
2013. aasta üheks märksõnaks kujuneb kindlasti kohalike omavalitsuste volikogude valimine oktoobris. Eks valimiste aasta toob kindlasti kaasa mõningaid pingeid seni ühtselt ja ilma eriliste erimeelsusteta tegutsenud volikogu töös. Loodan, et poriloopimise ja isikute mustamise asemel keskendutakse valimistel sisulistele ja valla arengu seisukohast olulistele teemadele. Kindlasti, on see minu viimane esinemine vallavanemana Vabariigi aastapäeval selle volikogu koosseisu ajal. Kas aga päris viimane kord üldse Puurmani vallavanemana, seda näitab aeg, teie usaldus ja sügisesed valimised.
Soovin Teile kõigile kaunist Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva!
