Rein Pinn: aeg on hakata ise elektrit tootma
Kui siiani maksis väiketarbijale ühetariifse mõõtja korral üks kWh 3,78 senti siis alates jaanuarist on soodsaim pakkumine 5,72 senti kWh, mis teeb hinnatõusuks ligi 51 protsenti.
Üheks võimaluseks on kokkuhoid, säästlikumad seadmed, parem soojustus jne. Kuid kui see on juba tehtud, siis tasub hakata mõtteid mõlgutama selles suunas, et ise elektrit tootma hakata, Lääne- Euroopas on see väga levinud.
Elektrienergia väiketootmiseks on kaks võimalust ‒ paigaldada elektrit tootvad päikesepaneelid (PV paneelid) või rajada elektrituulik. Lisaks on võimalus ka neid omavahel kombineerida. Jutud, et meil on päikesevalgust päikeseenergia tootmiseks liiga vähe, ei pea paika. Näiteks seitsme ruutmeetri suurune (võimsus 1kW) lõunakaarde suunatud päikesepaneel annab Eestis aastas ligi 880 kWh elektrienergiat. Ida-Lääne suunale paigutatud paneelid annavad sellest neljandiku võrra vähem elektrienergiat. See on sama suurusjärk mida toodavad paneelid Põhja- Saksamaal. Siinkohal tasub teada, et Saksamaa on Euroopa suurim PV elektri tootja.
PV paneelide paigaldamine ja ühendamine ei ole väga töömahukas ja kuna puuduvad liikuvad detailid on nende hooldus lihtne, talvel tuleb vaid lund paneelidelt rookida. Vaja on vaid päikesele avatud katuse või fassaadipinda, kuhu paneelid kinnitada. Liikuvate osade puudumine tähendab ka seda, et puudub müra ja PV paneele võib vabalt paigaldada ka tiheasustusalas.
Süsteem koosneb PV paneelidest, nende kinnitusest ja võrguinverterist, mis teeb paneelide poolt toodetud alalisvoolu elektrivõrgule sobivate parameetritega vahelduvvooluks. Süsteemi komponentide ja paigalduse hinnad jäävad suurusjärku 2-3 eurot ühe vatti kohta.
Internetipoodidest kokku ostetud komponentidest võib saada ka oluliselt odavamalt. Sellega soovitaks tegeleda vaid inimesel, kes teemat valdab või vähemalt tuleks enne ostmist asjatundjalt nõu küsida, sest esmapingul sobivad komponendid ei pruugi tegelikus elus sugugi omavahel ja kohaliku elektrivõrguga kokku sobida.
Tuulikutega on asi keerulisem. Selge on see, et tuulikud, peale mõnede üksikute erandite, ei sobi tiheda asustusega alale. Tuuliku tootlikus sõltub oluliselt valitsevate tuulte tugevusest ja tuuliku paigutusest. Kui me võtame näiteks 1kW tuuliku, see tähendab tuuliku, mille võimsus tuulekiirusel 10 m/s on 1 kW, siis selline tuulik toodab Vilsandil, kus aasta keskmine tuulekiirus on 6,6 m/s 5100 kWh aastas ning Viljandis, kus aasta keskmine tuulekiirus on 2,7 m/s, toodab sama tuulik 350 kWh aastas. Vahe on pea 15- kordne. Tuuliku püstitamiseks on kindlasti vaja ehitusluba. Samas annab tuulik meile energiat ka siis, kui seda on kõige rohkem vaja ‒ pikkadel ja pimedatel sügis-talvistel päevadel. 10 kW tuuliku püstitamise kulud jäävad vahemikku 30-40 tuhat eurot. 2,9 kW võimsusega (aasta tootlikkus 2550 kWh) võrguühendusega päikseenergiasüsteemi komponendid on võimalik endale soetada ligi 6000 euro eest, sellele lisanduvad paigalduskulud.
Üldjuhul ei kattu väiketootmise puhul energia tootmise ja tarbimise graafikud, seda eriti päikeseenergia kasutamise puhul. Suurim tarbimine on külmadel pimedatel talveõhtutel, suurim tootmine aga suvisel keskpäeval. Siin tulebki meile appi võrguühendus ja liitumine võrguga elektritootjana. See tähendab, et kui me ise elektrit ei tarvita, müüme me ülejäägi maha. Selleks, et liituda elektrivõrguga tootjana, tuleb võtta ühendust kohaliku võrguettevõttega (Elektrilevi, Imantra) ja küsida tehnilisi tingimusi. Lihtsustatud korras saavad liituda tootjad kuni 11 kW. Võrguettevõte saadab seepeale tehnilised tingimused ja eelkalkulatsiooni, kui palju liitumine maksma läheb. Tavaliselt jääb see 400-1500 euro vahele.
Võib tekkida kiusatus ühendada seadmed võrku ilma võrguettevõttega kooskõlastamata, väites, et kogu elekter tarbitakse ära kohapeal. Selline tegevus on aga keelatud ‒ kõik võrku ühendatud tootmisseadmed tuleb kooskõlastada võrguettevõttega, kuna nad mõjutavad võrgu tegevust, olenemata sellest, kas elektrit reaalselt võrku müüakse või mitte.
