Varsti pärast väljasõitu alustas Arne oma tööd: rääkis kohtadest, mis jäid meie teele, esitas reisiseltskonnale küsimusi Eesti looduse kohta. Selgus, et nii mõnelegi küsimusele teadis vastust ainult giid. Selline väike „mälumäng” tekitas reisijate seas rõõmsa elevuse. Lõbusas meeleolus jätkus sõit esimese peatuseni — Viitnani. Ikka jälle kuulsime uut infot ja huvitavaid fakte Eesti rahvusparkide kohta. Vahepeal imetleti bussiaknast sügisvärvides möödavilksatavat metsa ja pilvede vahelt piiluvat päikest. Olime kursis hommikul kuuldud ilmateatega — tugev tuul, kohati sajab vihma ja lörtsi. Mida rohkem ida poole, seda rohkem hakkas ilmaennustus täide minema. Jõudsime oma esimesse sihtkohta — Kalvi mõisa. Paljudel olid selle mõisaga seotud omad mälestused — koht ju käidud ja tuntud. Kuivõrd mõisa peremehed on suhteliselt hiljuti vahetunud, oli mõis suletud ja meil ei õnnestunud mõisahoonesse pääseda. Käisime ümber uhke lossi, kuulasime giidi juttu, pildistasime kaunist mõisaparki. Tuul aga aina tugevnes ja juba oligi vihmasadu kohal. Vaatamata sellele, nautisime ilusat merevaadet ja oli selge, et peatselt on merel juba sügistorm täies hoos.

Järgmiseks sihtkohaks oli Saka mõis, mis töötab hotellina. Tutvusime ümbrusega ja veidi ka siseruumidega. Julguseprooviks oli vaatetorni ronimine — tuli ületada kõrgusekartus, võidelda üha tugevneva tuulega ja vastu nägu sadava vihmaga. Aga julgeid leidus! Vastutasuks hingemattev vaade tormisele merele... Peatselt kogunesime jälle oma sooja bussi, kus giidi jutu saatel veeresime Toila poole, et jõuda kokkulepitud ajaks lõunasöögile. Sattusime vihma ja lörtsi käest hubasesse Toila spaasse. Seal pakutud lõunasöök oli nii koguse kui ka maitse poolest kõigile meelepärane! Nüüd oleks kulunud ära lõunauinak, aga reisiprogramm nägi ette teisiti — liikumine, küll mõõdukas, seisnes jalutuskäigus Toila-Oru pargis. Minek mööda kaunist pärnaalleed, vastu tuult, seismine Oru lossi endisel asukohal, vaade tormisele merele ja giidi huvitav jutt — see kõik pani reisiseltskonna trotsima tuult, külma ja vihma. Ka seal sai tehtud ilusaid pilte tõelisest kuldsest sügisest. Veel üks väike üllatus — käik Toila sadamasse. Nii kõrgeid ja raevukaid laineid ei saa nautida mitte iga päev! Olime vaimustuses sellest looduse stiihiast! Vaatamata vapustavatele sügiselamustele oli ikka buss see hea soe koht ja varjupaik.

Oli möödas suurem osa reisist. Aga nüüd siis hoopis teistsugused elamused — suundusime Toila SPA termidesse. Seal nautisime kõike pakutavat — seitset erinevat sauna, basseine, mullivanne, veemassaaže jne. Nii mõnelgi meie seast oli see esimene kord käia spaas, aga nüüdsest arvasid paljud, et tuleks seda mõnu endale uuesti lubada.

Oli hämar õhtupoolik, kui rõõmus reisiseltskond alustas koduteed, saateks laulud ja hea tuju ning bussiaknasse piiluv kuusirp. Lõppemas oli üks ilus ja seikluslik reis.

Olime tutvunud või taastutvunud kauni Ida-Virumaa loodusega, mis pakub igal aastaajal meeldejäävaid elamusi.

Tore reis sai teoks tänu Elena Kalbuse algatusele, giidi heale organiseerimistööle ja Saue reisihuviliste entusiasmile. Uute huvitavate reisideni!