Reisijutt merelt
Reisiparvlaev Liisi on tunnikese merd kündnud ja jõuab Pärnu sadamasse peale kahe ja poole tunnist sõitu. Teine Kihnu vahet sõitev alus Amalie jõuab Kihnust Munalaidu ühe tunniga ja on seega oluliselt eelistatum sõiduvahend, kuhu vabu kohti oli juulis raske saada.
Meie valla erivajadustega inimeste reisiseltskond lõpetab alles lõunasööki Rock Citys ning saab seejärel enne kojusõitu tunnikese nautida päiksepaistelist ilma rannas.
Ilmaga meie kahepäevasel reisil tõesti vedas, oleme ju harjunud, et üle paari tunni selge ilm sel suvel ei püsi.
Hommikul külastasime Kihnu muuseumi ja õppisime töötoas võrgulina kuduma.
Telkides ööbimine on jäänud rahvale võõraks ja oskused telki üles panna said roostest puhtamaks. Kihnu Tervisekeskus lubas meil kasutada oma ruume ja telkida nende maja ümbruses. Seal valmistasime ise ka õhtu- ja hommikusöögi. Usinamad tegid sealt õhtul jalutuskäigu läbi Linaküla Suarõ randa päikeseloojangut vaatama. Teised puhkasid mängudest, reisist, muljetest ja õhtusöögist.
Ees vasakul paistab Valgeranna liivane kallas ning Pärnu linn on äratuntav.
Esimesel reisipäeval tegime ringsõidu kogu saarel ja külastasime Metsamaa talu, kus Euroopa rahade abil hoitakse alles Kihnu kultuuri.
Kihnu oma suletuses on suutnud säilitada oma keelt, kombeid ja traditsioone. Meri hoiab, annab ja võtab.
Kahe päeva jooksul oleme näinud ja kuulnud palju Kihnu kommetest ning soovime neile tarkust ja jõudu hoida oma kodu.
Liisi on jõudnud Pärnu muulide vahele ja kiire linnaelu ei ole enam kaugel.