Rivi laskub mäest alla — mööda tiikidest, luuleküünist ja üle kopraoja, kuni ollakse Eesti ja Läti piiri vahetus läheduses. Siin on Eesti Vabariigi laulupiiripost number 1, mille tegi jämedast männipalgist disainer Heiki Kongi. Isamaalised laulud eesti ja läti keeles, kattelina langedes paljastub kaunis lüüra ning Mulgimaa ja piiriülese koostöö üks uus sümbol on avatud.

Pidupäeva esimese etenduseni luuleküünis on tund. Peremees võtab juhtimise ja viib külalised metsa kahe põliskünnapuu juurde, kus ta seletab, et tee ei lähe läbi metsa, vaid läbi puude kogumiku. Nava talu puistud olid kõik põllumaad, rammus muld ja olelusvõitlus kasvatasid noored puud 300-aastaste künnapuude kõrguseks.

Nava luuleküün on talu ainuke säilinud vana palkhoone, üle saja aasta vana. Remondi järel saab siin mängida laste- ja luuleetendusi ning korraldada seminare. Sada istekohta ja piisav mänguruum.

Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengid Ott Kartau, Ragne Veensalu, Kait Kall ja Ivo Reinok alustavad. Etenduse nimi on “Suur pauk”, luuletused kõik peremehe uuest luulekogust “Madallend üle Maakera”, kaunist raamatust erakordsete mäestikufotodega. Kuulda on küsimused: “Kas ma olen aine, hing, kirg või tung või natuke kõigist? Kas neist kübemeist saab kokku elu? Aga tahaks, et saaks ka armastuse.» Luulekildudest sünnib mõttetervik ning sõnadest saavad näitekunsti võtete kaudu elu ja armastus. Luulekogu alapealkirjad “Hakkame inimesteks”, “Ma armastan”, “Oh, te poisi” ja “Madallend” annavad mõtlevale noorele lavakunstnikule võimaluse ennast väljendada, kasutades liikumist, muusikat, häält ja vaikimist.

Aplaus on tormiline. Kuulen ütlemisi, et olin lausa transis, alles nüüd sain sisust aru jne. Kooliteatri lapsed, kes etendust vaatasid, kiirustasid suurtele mõeldud raamatut ostma ja läksid küüni nurga taha oma luuleetendust looma.

Üks tund mulgi lõunale ja nüüd koguneb juba mitusada külastajat pealava varju pakkuva purikatuse alla. Tunnen ära põllu- ja metsamehi, näen mitut professorit, edukat ärimeest, filmirežissööri, vallavanemat ja linnapead. Koos nendega armastamegi ooperit. Täispikk kontsert ooperi- ja lauluklassikast. Monika Evelin ja Roland Liiv, Mulgimaalt pärit õde-vend, sopran-tenor, on end tuntuks laulnud mitmes Euroopa ooperiteatris ja festivalidel. Kavalehel Mozart, Tšaikovski, Offenbach, Bizet, Massenet, Stravinski, de Falla, Lara, Kalman ja meie poolelt Kapid, Türnpuu, Saebelmann.

Talu kunagises õunaaias! Saaks mingilgi viisil vaimude kaudu sosistada neile onudele ja tädidele, vana- ja vaarvanematele, kes siia oma armastuse ja tervise jätsid, et kuulake, et see on ka teie pidu.

Laul sulas põlispuudesse kui hommikune udu. Kontsertmeister Dmitry Pavlovi klaverisoolo aga võttis viimase talu vanalt Rathke klaverilt. Nagu paitus hingele oli üks kõrva kostnud arvamus. Ei suuda loetleda kõiki neid sõnu, mis kontserdi erakordsust rõhutasid. Nende kahe laulja toomine Nava Lavale on tunnustus mulkide üksmeelele kogu maailmas, aga ka festivalile tervikuna.

Kuumi muusikaelamusi on Nava Lava pakkunud ka varem. Nii toodi otse Salzburgi tänavalt Nava metsa siberlaste kõrgprofessionaalne kristallmuusika grupp.

Festivali kolmas etendus, taluperemehe kirjutatud näitemäng “Rauksi talu lugu” oli metsalava peaüritus. Laval imik ja nõid, metsavend ja Siberi partorg, küüditajad ja  ülesandjad, aga ka armastus, pulmad ja laul. Võiks öelda, et Naval on oma näitetrupp. Nii on Arvo Raimo mänginud kõigis Nava näitemängudes. Ta kordas aina, et see on tema parim puhkus. Tänavu liitus trupiga Luule Komissarov. Ka tema lahkus Navalt ülendatud meeleolus. Jälgides kolme etendust võib väita, et erilisi tundmusi said ka vaatajad. Pisaradki polnud haruldus. Oli ju tegemist hävitatud talupere, varemetes talu ja ajaloos tundmatu julmusega.

Öeldi ka otse, et tegemist oli Nava Lava parima etendusega. Lavastaja Silvia Soro, teda toetanud näitleja Anti Reinthal ja kunstnik Inga Kaldvee suutsid luua visuaalse tunnete terviku. Stseenid küüditamisest ja Siberist vaheldusid poeröövi ja pulmadega.

Suureks õnnestumiseks ja leiuks tuleb kindlasti arvata Anu Tauli laule, mis olid palju rohkem kui kaunistus sõnadele. Need olid muusikakeelsed monoloogid, kõnelused inimese ja maailmaga. Jäi kõlama: “On igas puutükis valu ja igas kivis on lein.”

Aire Pajuri ja Riho Rosbergi nõiapaar avas uuel moel nende näitlejavõimed, andes võimaluse avastada ka iseennast. Nende emotsionaalne grotesk sidus näidendi episoodid ajas ja tegevuses. Luule Komissarovi kohta võib öelda vaid üht: Luule on alati Luule.

Teist aastat näitas end parimast küljest Abja ja Karksi-Nuia segakoor “Kaja” Anne Mägi juhatusel. Massistseenides oli kooril juhtiv osa. Jätkus osavust ka sõnalisteks repliikideks. Kandvaid osatäitmisi jagus ka Lilli küla näitlejaile. Koostöö kutselistega on viinud nende taseme üsna lähedale professionaalidele.

Ja siis lapsed. Noorteteater “0” Silvia Soro juhendamisel kandis ette uue tüki, Silvia Soro kirjutatud “Mede ilvese” – iki mulgi kiilen nagu kik siin Nava pidupäevan. Tasuta etenduse ajal särasid võidu lapsed, päike ja vaatajad. Küllap ka festivali toetajad: Eesti Kultuurkapital, Karksi ja Helme vald, Tõrva linn ja kümned eraisikud.

Vana hea tava kohaselt läksid taevaluugid valla tund pärast viimast etendust.

Reportaaž taluõuelt võiks kesta läbi aasta. Suure Looduse Festival ei jäta päevagi vahele, olgu ilm missugune tahes. Vahelduvad dekoratsioonid, värvid ja hääled. Eluteatrist väljumiseks pole kõrvalust.