Eesti Reformierakond 102 häält, nende nimekirjas Rein Lang 42.

Eesti Keskerakond 95, nende nimekirjas Kadri Simson 75 häält.

SDE sai 70 häält, Marianne Mikko 26.

IRL 60 häält, sealhulgas Annely Akkermann 27 häält.

Üksikkanditaatidest Mark Soosaar sai 20 häält ja Heiki Merirand ainult 1 hääle.

Pooled inimesed ei käinud vali-mas, see on väga mõtlema panev näitaja. See viitab sellele, et meie rahvas on võõrdunud oma riigist. Või täpsemalt öeldes meie kutselistest poliitikutest, kes senini püüavad valitsemise juures meie rahvast esindada. Nad nagu mängivad poliitika tegemist. Vastastikust poriloopimist ei saa pidada tõsiseks poliitikaks. Et meie valla elanikest pooled ei tunneta oma kodanikuks olemist, see peaks olema tõsine häiresignaal ka vallavalitsusele. Valla volikogu peab tegema vallavalitsusele ülesandeks, et kohe alustada vallarahva poliitilise harimisega. Täpsemalt öeldes - isamaalise kasvatusega. Sellise isamaalise kasvatusega on vaja algust teha kogu riigis.

Nüüd on meil riigikogus neli erakonda. Kas seda oleks palju tahta, et iga erakond külastab aastas paaril korral meie valda. Samamoodi peaks ka vallarahvaga kohtuma maavanem, igal aastal vähemalt ühel korral. Rahvaga kohtumised peaks toimuma Saulepis, Varblas ja Paadremaal. Sellisel koosolekul peaks kindlasti osalema ka põhikooli 8.-9. klassi õpilased. Kohtumiseks ei saa pidada poliitikute lihtsalt läbisõitu, vaid peab kestma vähemalt 2-3 tundi. Külaline peab kõigepealt ära kuulama rahva mured ja ettepanekud. Siis veidi rääkima ka oma erakonna plaanidest ja senini tehtud tööst. Mingil juhul ei tohiks hakata Keskerakonda mustama.

Selliselt korraldatud isamaaline kasvatus on kõige tähtsam teenus, mida mina vallavalitsuselt ootan. Hakkame kasvatama rahvahulkade poliitilist aktiivsust, kooskäimist ja oma ettepanekute tegemist. Viimasel 20 aastal on rahval olnud väga vähe kaasarääkimise võimalust. Oleme juba 20 aastat vabad Moskva ülemvõimust. Teoreetiliselt peaks nüüd rahvas korraldama demokraatlikult viisil oma riigielu. Aga kui pooled vallaelanikud ei käi valimas, on see väga ohtlik näitaja. On vaja analüüsida neid põhjuseid, miks meie inimesed ei tunneta end kodanikena?

Sellised koosolekud suurendavad rahva poliitilist aktiivsust ja samal ajal sunnib ka kutselisi poliitikuid rahva ette tulema ning sellega õpiks nad nägema tegelikku elu meie riigis. Et meie poliitikud ei tunneta õiget olukorda riigis, seda võib päris tihti kuulda nende mõtteavaldustest. Kuidas saab üks saadik teha asjalikku otsust, kui ta nelja aasta jooksul ei kohtu oma valijatega, ega tunne meie muresid.