Riisipere valitsejatest
Teinekord müüdi odavalt saadud mõis lihtsalt kasusaamise eesmärgil maha. Kõik nagu tänapäevalgi. Ka Riisipere mõisal on olnud lühiajalisi aga rohkem küll pikaajalisi peremehi. Ühed mõisnikud, kes juba sajandeid on Eestimaal kanda kinnitanud, on Stackelbergid. Nemad on juba 13. sajandi lõpust siin. Riisipere, mõisana, on äramärgitud 14.saj. Nimi Taani vasallide Risbiterite järgi. Kuni 19.saj alguseni oli Riisipere mõisakeskus Vana-Riisiperes.
Selle härrastemajast pole peale põlengut muud alles kui varemed. Eelmine kord mainisin Joh. von Uexkülli, kes hukati Tallinnas aastal 1535. Järgmine Riisipere omanik oli Christopher Treyden, kes omas mõisa 1598.
1641. a ostis mõisa Otto Wilhelm Taube. Ka Taubed on Eestimaal tuntud mõisnikud. 1663. a läks mõis Rootsi kindralmajor maanõunik Georg (Jürgen) von Bistramile (1624-1687). Kirikuaias on ka Bistramite sugulaste hauad. Bistram ühendas vana ja uue Riisipere. Talle järgnes ta poeg Bengt Friedrich (1711-1773). Ka tema oli maanõunik.
Bengtil oli viis last. Mõisa päris tema tütar Anna Wilhelmine (1737-1800). Ja Anna Wilhelmine abielu toobki Riisipere ajalukku nime Stackelberg. Anna abiellus Saaremaa Tumala mõisa Stackelbergi Karl Georgiga. Nende poeg major Peter Gustav Von Stackelberg (1762-1826), sai mõisaomanikuks 1791.aastal. Tema viis mõisakeskuse Vilumäele tekkis UusRiisipere. 1820.a valmis uus paleetaoline mõisahoone. Härrastemaja oli ehitatud klassitsistlikus ehitusstiilis. See oli selle aja tipp! Arvatavasti sujusid rahaasjad siis hästi, et sellist kolossaalset hoonet koos kõige muuga ehitada ja hiljem ka ülal pidada. Hoone keskel oli kuppelsaal, kus oli esivanemate portreegalerii. Seinakarniise kaunistasid elusuurused ristirüütlite kujud.
Stackelbergide suguvõsal olid mõisad igal pool Eestimaal. Tugev side oli Hiiumaa Suuremõisaga. Just seal, kus kust on pärit teine kurikuulusmereröövlist mõisnik Ludvig von Ungern Sternberg. Tema teod saatsid teda kaugele Siberisse. Peter Gustav Stackelberg abiellus tema tütrega. Peter Gustavi poeg, maanõunik Karl Otto Stackelberg (17971865) abiellus Wilhelmine Minettega (sünd Ungern-Sternberg, 1804-1881), kes oli ühtlasi ta oma mehe nõbu. See ei olnud aadlike seas sugugi erandlik.
See mõisaproua on end Riisipere ajalukku jätnud kui tige ja kohati südametu naine. Samas on ta aga teinud palju mõisapargi heaks. Kõikjalt, kus ta viibis, tõi ta midagi mõisa parki istutamiseks kaasa. Sel ajal olevat mõisapark oma liikide rohkuselt olnud eeskujuks paljudele mõisatele.
Tema ka süvendas ja laiendas mõisapargi tiiki. See maksis talupoegadele ränka hinda. Vedada tuli tiigipõhjast hobuvankritega muda ja soppa. Lõpuks kinnitati saared ja kaunistati need püramiidjalt istutatud kuuskedega. Milline ettevõtlikkus ja ilu! Ja milline vaev ja higi! Mõisaproua Wilhelmine oli kunstnikul lasknud endast elusuuruse portree teha. Kui ta oli tööliste valvamisest tüdinud, siis tõstnud ta selle rõdule. Töömehed vaadanud, et eit ikka passib neid. Eks see kestis kuni mehed tõele jälile said.
On veel üks lugu, kuidas kaks toapoissi teda vankris mööda parki sõidutasid. Siis töömehed öelnud: "Näe, vanakurja veetakse!" Wilhelmine on maetud samuti kirikuaeda, üsna kabeli lähedale. Temal on vedanud, isegi rist ei ole vandaalide ohvriks langenud. Aga võibolla on ta mõjuvõim nii suur, et ka sada aastat hiljem kurjust sealt välja pritsib. 1904. a püstitas Wilhelmine poeg oma ema 100. sünniaastapäevaks mõisaparki mälestuskivi. See on seal tänini.
1873.a loobus Wilhelmine oma omandiõigusest oma poja Konstantini (18261894) kasuks. Konstantinil ei olnud poega. Tema noorem tütar Helene abiellus Vääna mõisaomaniku vabahärra Peter Ernst von Stackelbergiga (1846-1919).
Siis läks mõis Konstantini onupojapoja, kreisisaadik vabahärra Karl Otto von Stackelbergi kätte.
Karl Otto abiellus vabapreili Adina von Dellingshauseniga (1870-1925). Tema hauda ma veel ei tea. Tema tütre, varakult surnud Anna Elisabethi haud on aga kirikuaias. Risti seal enam peal ei ole aga hauakivi on alles. Selle kurva saatusega neiu looga on seotud mitu müstilist lugu. Vanarahvas teadis teda kummitavat mõisahoones. Ka teenijad on sellest rääkinud. Minu õde, keda see Anneliise lugu sügavalt huvitas, sai ka pika otsimise peale tema surmatunnistuse koopia. Anneliise suri liigesehaigusesse, tänapäeva nn. Reumasse.
Pärast tütre surma oli ema Adina nutnud kivilaua peal (mis praegugi on veel olemas) ja käskinud teha sihi, mõisast otse tema kalli lapse hauani. Nüüd on kõik muutunud. Õnneks on pisut jäänud, millest kinni haarata. Tahaksin seekord tänada oma toredaid abilisi, kes aitasid puhastada hauakivide tekste, et saime olulise välja lugeda. Aitäh IV klassi tüdrukutele Laurale ja veel teisele Laurale ja Maarja-Liisale. Kui on selliseid lapsi, siis ei kasva rohtu ka tänane ajalugu.
