Risti kirik - kuulus ja kummaline pühakoda
Kuidas on õnnestunud Risti kirikul viimastel nädalatel nii palju meedia tähelepanu saada? Kas see on juhus või tegutsed teadlikult nii, et suve ajal oleks kirikust kui külastusobjektist ja kaude ka Padise kandist palju juttu?
See, et arheoloogid keset suve kultuuriminister Rein Langi vastu turmtule avasid, tuli kogudusele suure ootamatusena. Meile sai juba mullu selgeks, et Risti inimeste poolt sajandite jooksul kirikupõrandale pillatud või poetatud mündid jäävad ilmselt riigi kätte ja siitkandi rahval ei õnnestu neid õieti nähagi. Advendiajal aga, kui ministriga kohtusin, selgus, et ta toetab täielikult siinset kogukonda ja leiab, et mis kunagi koguduseliikmete poolt kirikusse jäetud peab jääma koguduse omandisse. Nii ta siis meie eest välja astus.
Teine lugu on aga laemaalingutega. Mitu aastat kestnud restaureerimistööd on nüüd lihtsalt läbi saamas. Maalingute olemasolust teadsime me juba 2011. aasta sügisest. Juuni viimastel päevadel võeti hiiglaslikud tellingud maha ja nüüd, kus maalingud on avatud ning täies hiilguses nähtavad, oli mõtet sellest ka meediale teada anda.
Kumba poolt on Risti kirikus praegu rohkem, kas kunstiajaloolist vaatamisväärsust või traditsioonilist hingehoiu kohta?
Oluline on mõista, et kõike seda, mida näiteks 17. sajandil Risti kiriku kaunistamiseks tehti ja mida meie nüüd avastame, ei tehtud mitte selleks, et meil oleks 21. sajandil võimalik rohkem turiste kirikusse meelitada. Võlvid ehitati ja kaeti maalingutega, et Jumalale tänu tuua. Pilk üles, heledatele maalitud võlvidele aitab taibata inimeseks olemise tähendust ja Looja suurust. Ja see on hingehoid - kiriku arhitektuur ja kunst teevad hingele head. Seda on tunda saanud küllap igaüks, kes Risti kirikus vaikselt seisma on jäänud.
Selge on aga ka see, et kõige selle ilu nähtavale toomine nõuab tohutult tööd ja bürokraatlikku asjaajamist. Kogu kirik on ju risti ja põiki muinsuskaitse all, seal ei tohi üht naela ka ilma loata sisse lüüa.
Ma olen aga eelkõige vaimulik, teoloog ja hingehoidja. See on mu kutsumus. Seepärast pean väga hoolsalt jälgima, et kogu see asjaajamine piirides püsiks. Neis asjus on toeks koguduse juhatus ja nõukogu ning ka meie ustav vabatahtlik raamatupidaja Annikki.
Sel ajal kui Vikerraadios kõlas pea tunnine saade arheoloogide emotsionaalsest vastuhakust ministrile, matsin Vaikuse laste rahupaigas üht pisikest inimest ja veetsin pärast tunde koos leinavate vanematega. Kõik see mündimöll läks minust üsna mööda. See tundus ühtäkki nii tühine, nii ebaoluline, ja ma sain taas kord väga täpselt aru, milleks ma tegelikult siia paika olen kutsutud.
Ent samas ei saa mööda tõsiasjast, et meie kogudusele ja kogukonnale on pärandatud Mandri-Eesti üks vapustavamaid kirikuid. Seda tuleb üheskoos säilitada, parendada ja avatuna hoida.
Kust saab kogudus raha suurte renoveerimistööde tegemiseks? Mis on juba tehtud ja mis veel plaanis korrastada?
Kogudusel ja kogu Padise vallal ei ole jaksu taastada kirikut muinsuskaitse kõrgete nõudmiste kohaselt. Riik nõuab parimat, kalleimat tööd, mida tuleb tellida üksnes parimatelt muinsuskaitse litsentsiga firmadelt, ent riigil pole raha, et nende tööde teostamist toetada. Kogudused seisavad lõhkise küna ees: ise remontida ja parandada ei tohi, aga töö tahab ju tegemist.
Meil avastati 2008. aastal, et mädanenud kirikupõrand on seennakkuses ja sellel kõndimine on lausa nakkusohtlik. Ent rahasid põranda välja vahetamiseks polnud kusagilt võtta. Nii tuli hakata projekte kirjutama ja vahendeid otsima.
PRIA hindamiskomisjon õnneks mõistis, et tegemist on tõepoolest kohaliku kultuuri pärliga ning kogukonnaelu keskusega, sealt on tulnud suurimad toetused. Korduvalt on oma õla alla pannud Lääne-Harju Koostöökogu, mille kaudu on laekunud raha kiriku elektritöödeks, pinkide ja mitme akna ning ukse restaureerimiseks. Padise Vallavalitsus ja Soome Kirkkonummi sõpruskogudus aitasid kogudusel maksta pikihoone põranda omafinantseeringu osa.
Kuigi projektidest saab olulise osa töödeks vajaminevast rahast, peab kogudus ise katma 10% kuludest - ja see on nende tööde puhul ikka väga suur summa.
Nimetan tänuga ka Pühakodade programmi, kust jagub üldiselt raha vaid kirikute hädaabitöödeks. Meie 17. sajandi maalingud, mida eelarvet tehes keegi ette ei osanud näha, ent mis tööde käigus nähtavale tulid, vajasid näiteks 23 000 euro suurust täiendust, mis tuligi Pühakodade programmist.
Nüüdseks on täielikult restaureeritud kiriku altariruum ja käärkamber, pikihoone põrand ja pingid ning pool pikihoone seintest ja võlvidest. Suve lõpus korrastatakse veel külastajate poolt armastatud torni: Leader-meetmest saime toetust, et paigaldada torni käsipuud, puuduvad trepiastmed ning avariivalgustus. Restaureerimata jääb pikihoone läänepoolne osa ning eeskoda. Kiriku välisilmegi jääb tulevikku ootama.
Mis on sinu arust Padise kandis hästi, mis vajaks parandamist?
Hästi on see, et me üksteisest hoolime. Et täna, kui Helvele sünnipäevale läksin, oli seal ees juba Helju, kes oli sülti kaasa toonud. Et Mare käib Helvi juures abiks. Et Jüri ja Antsu, Reinu ja Meelise, Valda ja Peedu, Toivo ja Helgi, Riina ja Kristo, Ingridi, Jaagu ja Kaja, Lehti ja Liia - oh, lausa lugemata hulga inimeste peale saab alati loota. Siin on palju soojust ja ühtehoidmist.
Mis vajaks parandamist? Meie süda ja meel. Me vajame meeleparandust. Sest meis kõigis on ka isekust, tuimust ja ükskõiksust, armastuse puudumist ja käegalöömist.
