Rohuneeme külavanem: kui vänge tuul puhub Muuga poolt
11. jaanuaril 2013 ilmus Viimsi Teatajas S. Arro artikkel "Muuga sadama ümbruse elanikud hindavad kodukoha elukeskkonda heaks". Kahjuks peab ütlema, et juba artikli pealkiri on eksitav. Olles tutvunud Faktum&Ariko vastava aruandega, ei saa ma artikli pealkirjana toodud väidet kuidagi kinnitada.
Kõigepealt on küsitav valimi (küsitletud inimeste) esinduslikkus. Selles on arvestamata küsitletute elupaik (kaugus sadamast), mis kahtlemata avaldab mõju tulemusele. Suhteliselt suvaline protsentide liitmine võimaldab teha lausa vastupidise järelduse. Hämmastav on järeldus küsitletute informeeritusest. Uskumatu on informeerituse proportsioon - 66%. See on eksitav, kui ei ole lisatud informatsiooni allikaid. Minule ei ole küll teada kohta ega dokumenti, millest saaks teada, kuidas ja millises mahus on Muuga sadamas täidetud keskkonnanõuded. Tõsi, üksikuid andmeid suure otsimise peale leiab.
Lihtsamalt öeldes, sellist ülevaatlikku dokumenti ei ole. Hoopiski nukker on see, et inimestelt ei ole küsitud midagi ei keskkonna- ega terviseriskide kohta. Õige, neid andmeid on ülimalt napilt ja vaevalt nn keskmine kodanik neid leiab. Viidatud artikli viimane lause, küsimus teadmisest "... inimeste teadlikkust seoses Tallinna Sadama ja Muuga sadama omandisuhtega" on õige kummaline. Samuti võiks küsida esimeselt ettejuhtuvalt Maardu, Randvere või Merivälja elanikult selle kohta, millise osa SKPst annab Muuga sadam ja millise riskiga see protsent on seotud.
Viidatud uurimus ei võimalda teha statistiliselt usaldatavaid järeldusi põhjuste ja tagajärgede osas.
Kui viimsilased tahavad säilitada elamiskõlbulikku tervislikku keskkonda, pereliikmete tervist ja oma vara, siis on neil õigus avaldada arvamust Muugal toimuvate arenduste asjus, millele peaks eelnema riskide analüüs.
Muuga sadam kui esinduslik kompleks
On ju tubli, kui riik ja omavalitsused toetavad majanduse arendamist, aitavad maale tuua investeeringuid ning sellega (ka transiidiga) täidavad kopsakalt riigi rahakotti, millest me siis kõik omakorda teatud hüvesid võime loota. Samal ajal on mõned kodanikud ja instantsid ebasoodsalt meelestatud ega taha suurte arengutega sugugi leppida, eriti nendega, mis ebasoodsate asjaolude kokkulangemise korral võivad põhjustada otsest ohtu inimeste varale ja tervisele.
Võidakse öelda, et alati on keegi millegi vastu, alati on neid, kellele paljud asjad ei meeldi, see on siis otsustajate tõlgenduse korral vähemus ja vähemuse arvamusega enamasti ei arvestata, eriti kui vähemus täpselt ei tea, mille vastu ta tegelikult on.
Muuga tööstussõlm ja sadam on esinduslik, suurejooneline ja arengualdis aglomeratsioon. Just viimane, sest seal paikneb mitmeid ettevõtteid, mis ei ole niiöelda ühe mütsi all, vaid igaüks iseseisev opereerija. Niisuguse iseseisvusega ongi asjad käest läinud või kui veel ei ole, siis kipuvad käest minema. Igaüks eraldi on õige ja justnagu korras, kuid kõigi nende koosmõju keskkonnale ei ole seni objektiivselt hinnatud.
Oluline on koosmõju
Miks räägime koosmõjust. See on ülimalt tähtis teema. Seal, kus on palju tootmist, tööstust lähestikku suhteliselt piiratud territooriumil ja kus käideldakse ohtlikke aineid või aineid, mis teatud tingimustel muutuvad ohtlikuks, on olemas risk, sealhulgas suurõnnetuste risk. Arvata, et ega meil midagi ei saa juhtuda, on naiivne. Mitte keegi mitte kusagil ei arenda tootmist nii, et midagi kindlasti juhtub. Keegi ei kavanda ei väikest ega seda enam, suurõnnetust. Ometi juhtub nii üht kui teist.
Muugal paikneb mitu keskkonnaparameetreid jälgivat seirejaama. Küsimus on nende asukoha valikus ja mõõdetavates komponentides. Valitud on enamasti tuulepealsed kohad, mis kaugeltki ei peegelda kogu olukorda, rääkimata eriolukordadest.
Tuule suunda ennustada mis tahes häireolukorra puhul ei ole võimalik. Seireandmed näitavad, et midagi väga olulist on toimunud kemikaalide transiidis, sest alates 2007. aastast on Muuga-2 seirejaamas registreeritud aromaatsete süsivesinike kontsentratsioon kasvanud ligikaudu 16 korda. Selliste aegridade jälgimine viitab suurtele ohtlike saasteainete heitmete allikatele, mille olemasolu on ju niigi teada.
Rahvusvaheline kogemus on "rikas" vähemate või suuremate tööstusõnnetuste poolest. Üleilmset tähelepanu on pälvinud nii Bhopali (India, 1984) kümnete tuhandete ohvritega "Union Carbide" tehase avarii, milles hukkus vähemalt neli tuhat inimest, Saveso (Itaalia, 1976) herbitsiide ja pestitsiide tootva ettevõtte katastroof.
EL konventsioon ja direktiivid
Viimase järel võeti vastu Euroopa Liidu konventsioon, mida järgnevatel aastatel toimunud tööstus- ja suurõnnetusi arvestades on kolmel korral täiendatud. 1996. aastal asendati eelnimetatud direktiiv uuega (nn Saveso II), kohustades liikmesriike kahe aasta jooksul viima oma seadusandlus nimetatud direktiiviga kooskõlla. Selle kohaselt pidid liikmesriigid hindama võimalikku ohuvaldkonda, rakendama uusi rangeid nõudmisi ohtlike olukordade ennetamise planeerimisel ning kontrolli korraldamisel.
Võttes arvesse viimasel ajal toimunud tööstusõnnetusi Touluse'is, Baia Mares ja Enschede's laiendati Saveso II direktiivi. Kõige olulisem laiendus on igakülgselt arvestada riske, millised on seotud ladustamise ja töötlemisega maavarade kaevandamisel, lõhkeainete käitlemisel, ammoniumnitraadi ja ammooniumnitraadipõhiste väetiste ladustamisel jt.
2008. aastal viidi Eestis läbi kahepoolne (EV Keskkonnaministeerium ja Saksamaa Föderaalne Keskkonnaministeerium) ühisuuring Eesti ametkondade ja asjaomaste asutuste valmidusest ja võimekusest suurõnnetuste ärahoidmisel ja likvideerimisel. Soovitused olid lühidalt järgmised: muuta seadusandlust, luua ja rakendada ametkondadevaheline iga-aastane kava tegutsemiseks suurõnnetuste korral, viia läbi Saveso II direktiivi analüüs, teha Saveso II direktiiviga seotud informatsioon avalikuks, arendada avalikku informatsioonisüsteemi ohuolukordadest teavitamisel jm.
Kõrgendatud risk
Muugal on juba praegu palju kõrgendatud riskiga ettevõtteid. Aeg-ajalt, kui ebameeldiv lõhn muutub väljakannatamatuks, helistatakse keskkonnainspektsiooni telefonil 1313. Kaebuste arv on aastate jooksul kord vähenenud, kord tõusnud. Kui öelda, et asjad on paremaks läinud, siis võib küll arvata, kuid statistilist seost ei ole võimalik leida. Pigem, et helistamiste peale pole suurt midagi tänaseni muutunud.
Paljude käitlejate koosmõju võib olla kahesugune. On üldiselt teada tõsiasi, et meie sadamates, eriti Muugal, on tõsiseks probleemiks erinevate terminalide lähedus üksteisele, asumitele ja ka linnale. Tuleb tõdeda, et Muuga sadamasse on aastatega tekkinud Eesti kõige suurem keskkonnaohtlike ettevõtete kontsentratsioon. Muuga sadamas paikneva ülikõrge plahvatusjõuga lämmastikväetist eksportiva DBT terminali tsoonis asub ca 700 000 tonnise kogumahutavusega naftasaaduste terminal, mis suurõnnetuse korral reostaks naftasaadustega suure osa Soome lahest, tuues kaasa piire ületava rahvusvahelise keskkonnakatastroofi.
Ohtlike lämmastikväetiste transiitvedu ja hoiustamine ei tohiks toimuda süttivate vedelike, gaasihoidlate ega tihedalt asustatud elamualade läheduses, eriti arvestades terrorismiohtu. Just rahvusvaheline, piiriülene keskkonnaoht peaks olema riskide hindamise üheks aluseks kõrvuti elanike terviseriskiga ja seda peaks tegema rahvusvaheline ekspertide kogu.
Hoiatused valitsusele
2007. ja 2008. aastal teavitas rahvusvahelise suurõnnetuse seadusandluse rikkumise faktidest Euroopa Ühenduse Komisjon, kes hoiatas Eesti Vabariigi Valitsust kahel korral ametliku märgukirjaga, millele olid lisatud põhjendatud arvamused.
3. septembril 2009. a ilmus Euroopa Kohtu esimene süüdimõistev otsus C 464/08, mille kohaselt olnud ja kavandatav Muuga sadama laienemine on sügavas vastuolus 1997. a Amsterdami lepingu art 139-r sätetega, eirab inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning on Eesti elanike era- ja perekonnaelu aastate pikku talumatult häirinud. Riigikogu ratifitseeris tööstuslike suurõnnetuste ärahoidmise konventsiooni 14. juunil 2000.
Lähtudes eeltoodust kehtestas Eesti Vabariigi siseminister oma määrusega nr 78 26. juunist 2001 ametliku korra üld- ja detailplaneerimise koostamise eel teostada vajalik ja kohustuslik riskianalüüs.
Alles pärast Euroopa Ühenduse Komisjoni kohtueelse põhjendatud arvamuse saatmist vabariigi välisministeeriumile (Brüssel, 27.06.2007) viidi 8. novembril 2007 läbi valitsuse kabinetinõupidamine, kus algatati meie puudulike seadusandlike aktide EL konventsioonidega vastavusse viimise protseduurid. Õiguskantsleri ametlikus ettekandes ära toodud puudulik koostöö vastavate järelevalveinspektsioonide ja ametite vahel aga kestab tänaseni. Eeltoodud koordineerimata tegevus on tekitanud sügava protesti Viimsi, Maardu linna, Jõelähtme valla ja Pirita 53 000 elaniku elu, tervise ja ca 400 miljardi krooni väärtusega vara seadusega ette nähtud kindlustamise eiramise pärast.
Probleemid endiselt päevakorral
Elukeskkonna ohutuse tagamise ja suurõnnetuste ennetamise probleemid on endiselt päevakorral. Muuga sadama piirkonnas kavandatakse uusi terminale, algatatakse detailplaneeringuid ning elukeskkonna ja elu säilitamise aspektid on kogu tegevuses üsna tagaplaanil. Piisavalt ei ole tähelepanu pööratud ka piiriülestele riskidele. Mõned näited: transiidifirma Vopak E.O.S. tahab Muuga sadama kõrvale ehitada uue õliterminali. Lähimad elumajad asuksid terminalist ca 200 m kaugusel!
Sama firma on strateegiliseks partneriks LNG (veeldatud looduslik gaas) terminalile (selle paigutamine Muuga piirkonda on paljude ekspertide arvates lubamatu, kõrge ohu tsoon on vähemalt 750 m), AS Stivis kavandab suurendada väetiste käitlemise mahtu, DBT AS territooriumil on kavas ammooniumnitraadi kõrval ka ammooniumsulfaadi käitlemine.
Mitmed eksperdid on arvamust avaldanud selle kohta, et niigi liigselt kontsentreeritud tööstust ei tohiks laiendada ega täiendada. Palju kordi on kirjeldatud võimalikku ahelreaktsiooni (nn domino efekti) võimalust. Aluseid niisuguseks arvamuseks on mitu, õnneks seni väiksemad, aegajalt juhtunud põlengud.
Kogukondade arvamuste avaldamine on rahvusvaheliselt kokku lepitud Arhusi konventsiooniga (ÜRO konventsioon keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise kohta), mille Eesti on ratifitseerinud juba 2001. aastal. Ometi ei võtnud kohus Saviranna elanike kaebust (2012) menetlusse. Olen kindel, et neid, kes arvaks, et Muugal ei ole vaja üldse midagi arendada, on vähe. Kuid me ei saa olla nõus kõrge riskiastmega ohtlikke aineid käitlevate ettevõtete äritegevuse piiramatu laiendamisega, arvestamata kogukondade arvamust. Juba praegu, kuigi statistiliselt põhjendamata, on Viimsi vallas müügis päris palju kinnisvara. Kas Muuga sadama lähedus ja ohu tajumine mõjutab juba praegu kinnisvara soetamist selles piirkonnas?
