Rongireisijaid häirivad haukuvad koerad ja jalgrattad
Raasiku aleviku igapäevased rongireisijad räägivad, et niiöelda porgandid ehk uued elektri- ja diiselrongid on maainimese õnnistus. Erinevalt mitmetest teistest linnalähedastest alevikest on rong Raasikul peaaegu ainus viis, kuidas saada Tallinnasse ning tagasi. Rongiga saab Raasikult linna 13 korda päevas, ATKO Liinide bussid sõidavad linna 3 korda ning sõiduaeg on poole pikem kui elektrirongil. Väikebussid ehk marsad Raasikul ei peatu.
Reede, 5. juuni õhtupoolikul veidi enne kella 17 on Raasiku jaamas autosid üsna palju – ümberkaudsetest küladest on tuldud järele oma lähedastele, kes tulevad Tallinna rongilt. Peamiselt väljuvad Raasikul linnas tööl käijad, reede õhtul on palju ka tudengeid ning linnas gümnaasiumis õppivaid noori.
Igal tööpäeval rongiga sõitev Ene Tõnise ütles, et pärast elektrirongide tulekut tunneb ta end nagu eurooplane: „Midagi ei mürise ega kolise, peatus on kiire ja mugav, sõitjad lähevad rongile ja väljuvad sealt nagu muuseas.”
Ta tõdes, et istekohta küll alati ei saa, kuid pooletunnise reisi kannatab ka seistes ära: „Bussis seista ei tahaks, arvestades meie teede olukorda ning bussijuhtide äkkmanöövreid, võib üsna vabalt läbi esiklaasi lennata. Rongis on õnneks seisuruumi küllalt.”
Möödunud aasta alguses kirjutas Sõnumitooja, kuidas Aruküla ja Raasiku rongisõitjaid pahandasid, et Tartu ja Narva rongid nende juures enam ei peatu. Tartusse sõitvad tudengid peavad minema sinna kas Tallinna kaudu või Aegviidus ümber istuma.
Möödunud reede õhtul Raasikule jõudnud tudengid rääkisid, et ümberistumistega kulub sõiduks kauem ja on rahakotile kulukam, kuid nuriseda nad ei taha ning on uue graafikuga enam-vähem harjunud. Nad jutustasid, et teavad Arukülas noori, kes sõidavad Tartusse ülikooli autoga – viieliikmelise pundi saab kokku küll. Raasikul see variant nende sõnul eriti hästi ei toimi, sest noori on vähem ning autot oleks raske täis saada.
Rongi sõidutingimuste üle reisijad väga ei kurda. Küll aga on märgitud, et kevaditi lisandub rongidesse palju jalgrattaid. Sageli ei panda ratast hoidlasse, vaid seistakse koos sellega rongiukse juures ning takistatakse pealetulekut-väljumist.
Kehras elav naine kurtis, et paar-kolm ukse juures seisvat ratturit kannatab ta ära, kuid suvel tullakse linnast lausa gruppidena ning minnakse pärast jalgrattamatka tagasi, üleni poriste riiete ja ratastega.
Reisijad on kurtnud ka reisijate lemmikloomade üle. Ene Tõnise sõnas, et erinevalt bussist ei kontrolli rongi sisenejaid keegi: „Oma dobermanniga keegi naljalt bussi ei tule, ka sülekoertega sisenejatele vaatab bussijuht hoiatava pilguga otsa. Rongis tehakse muidugi ka märkusi, kuid mõnigi reis on tulnud veeta koos klähviva koera või näuguva kassiga.”
