Ronija konnad lendasid Taanist Eestisse

 (4)
Ronija konnad lendasid Taanist Eestisse
KõreFoto: Riinu Rannap

Juttselg kärnkonn ehk kõre, ladina keeli Bufo calamita, kohalikus kõnepruugis ronija konn, oli veel paar aastakümmet tagasi nii Manijal kui ka Kihnus tavaline kahepaikne.

Õhtuhämaruses ronisid nad oma peidu paikadest välja ja sadu väikeseid kollase triibuga konni võis näha nii tee peal kui ka rannaniitudel askeldamas. Loomapidamise hääbumisega hakkasid kõred kaduma. Eelkõige kasvasid kinni kõredele kudemiseks sobivad madalad lontsikud rannaniitudel. Kui enamik konni on võimelised paljunema suvalises tiigis, siis kõre on hoopis nõudlikum. Et isas looma lauluhääl kostaks kaugele, moodustud tema kurgu alla kõlapõis. Erinevalt rohelistest konnadest, kel on kaks põit pea külgedel, on kõrel üks suur kõlapõis kurgu all. See ei või malda isasel aga laulda sügavas vees, lihtsa füüsikareegli kohaselt pöörduks ta vees selg alla poole ja emane poleks sellisest äbarikust ilmselgelt enam huvitatud.

Nii nagu inimeste seas on tegelikult naised otsustav pool, valib ka kõrede seas emane omale sobiva isase. Ja erinevalt inimesest oskab kõre hinnata ka tuleviku väljavaadet, isane võib ju igati kõbus olla, aga kui on näha, et elu paik pole heas korras, siis emane lihtsalt pöörab otsa ringi ja ei mingeid järglasi. Igati tark otsus ju!

Kui kadusid elupaigad, kadusid ka kõred. Sadade asemel võis viimastel aastatel heal juhul kuulda vaid ühte kahte õnnetut isast laulmas. Et päästa Manija kõred oli vaja midagi ette võtta. Ning 2010 aastal viidi 20 väikest kõret Taanimaale Kopenhaageni loomaaeda. Sel ajal ei olnud Eestis ei kohta ega ka teadmisi kuidas neid loomakesi üle talve pidada ja järglasi andma saada. Kõred saavad suguküpseks kolme-nelja aastaselt. Seega võis loota, et 2010 aastal Taani viidud kõred hakkavad paljunema kolm aastat hiljem. Taanlastel õnnestuski konnad suureks kasvatada aga isaseid laulma meelitada oli juba raskem. Siis tehti otsus, et suurest varaanide terraariumist viiakse need roomajad ära ja sinna paigutatakse meie kõred. Juurde toodi suur kogus liiva ning paigaldati vihmutid, samalaadsed kui on näiteks hotellides, mis hakkavad tööle tulekahju korral. Soe ja niiske õhustik pani isased laulma ja emasedki muutusid aktiivseks. Tagajärjeks suur hulk kudunööre. Ning 2013. aastal tõidki taanlased kudunöörid Eestisse vastvalminud Matsalu ohustatud liikide keskusesse. Munadest koorusid kullesed ja pärast moondumist ehk siis kui konnadel juba jalad alla tulid, toodi paar tuhat väikest konna tagasi Manijale. Järgmisel aastal saadeti kudu juba lennukiga Tallinnasse, sealt edasi Matsallu ja noored konnad jõudsid sügisel Manijale. Ka sel aastal toodi Manijale uusi noori kõresid lisaks. Aga taanlastel oli varuks veel 60 kõret, kes olid sündinud mõned aastad tagasi ja suureks kasvatatud Taanis. Augusti viimasel päeval jõudsid nemadki Eestisse, lennujaamast otse Munalaiu sadamasse ning tänu Silla Arnole ja Tapu Mihklile, toodi konnad erireisiga õhtul Manijale ja lasti vabadusse Tooma ja Riida maadele. Eks paistab, aga loodame, et järgmisel aastal on Manijal jälle kõre laulu kuulda. Esialgu kindlasti arglikult, loomad ju välismaalt tulnud, aga ehk pikapeale harjuvad nad ära ja õpivad Manija kõrede keele kiiresti selgeks. Aga, et kõred Manijale tagasi tuleks, ei piisa ainult nende kasvatamisest Taanis ja Matsalus. Kõige tähtsam on, et korda saaksid rannaniidud kogu oma ulatuses. Ei piisa vaid kõrgemate kohtade niitmisest, ronijale konnale on vaja vesisemat väikeste sonnidega ja veesilmadega osa.

Seotud lood:

Veel hullem on, et niidus jääb maha. Mõne aastaga kaob ka rannaniidu taimestik ja paljudele inimestele südamelähedased käpalised. Selle asemele tekib vildine üksluine vaip, mida mere poolt ümbritseb kõrge roovall. Seda ju niita ei saa, liiga märg ja kivine!

Lahenduseks oleks loomade karjatamine. Nii nagu paljudeski kohtades Eestis. Näitena, kas või Pärnu linna rannaniit, ka Manijale võiks suveks tuua loomad mandri pealt. Eestis on juba tekkinud kohti, kus loomi on palju ja maad ei jätku. Aedade ehitamisega oleks nõus paljud vabatahtlikud ja ka loomade järelvaataja leidmisega pole probleemi. Kohalikelt inimestelt oleks vaja vaid soosivat suhtumist. Kaotada pole ju midagi, võita aga korras rannaniidud ja kõre laul!

Ning tulevikus poleks vaja enam lennutada kõresid Eestist Taani ja tagasi.