Roostoja küla 230. aastapäeva puhul ilmus raamat külaga seotud inimestest
Kas see mölder elas seal juba enne 1782. aastat ja kus või kui kaua ta seal elas, seda me ei tea. Mainitud aasta ongi võetud Roostoja küla esmamainimise aastaks ja meie, kaasaegsed, tähistame seda küla algusajana. Vanadest ürikutest on teada, et 1883. aastal müüs Iisaku mõis Roostojale kaks talukohta - "Nigu" (praegune "Sillaotsa"), kus elasid Heinbergid ja "Suur-Roostoja", kus elasid Roosvaldid.
Tudulinna Roostoja poolt on esimesed asukad olnud praeguse Müürisepa koha peal Rakvere mõisast asustatud kütid Bergid, hiljem nime muutes Birgid. 1858. aasta hingeloendite andmetel olid talud Roostidel ja Ulmanil. Ma ei taha siinjuures hakata küla ajalugu tervikuna üles tähendama, vaid anda mõista, et nendenimelised järeltulijad on elanud siin eelmisel sajandil ja elavad praegugi Roostojal. Perekonnanimedes on muutusi naisliinipidi ja 1930-ndatel aastatel muudeti nii ees- kui perekonnanimesid (näit. Ulman-Uibomets jne.).
Küla, kus võib kuulata vaikust
Roostoja küla on pikk küla, algab Iisaku servast ja läheb mööda Roostoja jõe äärtpidi Tudulinnani välja (et mitte solvata Tudulinna-poolseid elanikke, siis sama maa on ka sealt poolt siiapoole tulles).
Vahepeal teeb küla pöörde Taga-Roostoja poole, mis kulgeb Härjaoja nimelise oja pidi Mäurassaareni. See on küla, kus üksteisele ei ulatu aknast sisse vaatama, sest vahemaad on parajalt pikad. See on küla, kus võid kuulata vaikust, aga ometi teatakse üksteisest just nii palju, et naabrit hätta ei jäeta. Nii oli see juba ammu enne meid, kui teadete edastamiseks kasutati "elavat ajalehte", oma jalgu ja vahel ka hobust.
Hobust hoidis peremees rohkem ikka talutööde tegemiseks, niisama lusti ei sõidetud.
Talvised hobusõidud olid mõnusad, aga teistel aastaaegadel oli vankripeal istumine ja sõitmine just nii nagu ühes laulus, et "ligadiga- logadiga sõitsin ma...". Praegu läbib Roostoja küla mõnus maantee, igaühel on auto, ilma milleta ei kujutatagi elu ette, telefon taskus ja laual, televiisor, internet ja kes teab mis tehnika veel.
Mälestuskivid tähistavad küla lugu
Ärksa vaimuga inimesi on olnud siin külas igal ajastul. 1988.aastal peeti maha esimene küla kokkutulek mille idee väljakäijateks olid Vilma ja Eduard Proodelid.
Kuna nende vaim oli virge, aga võim ei ulatunud kaugemale, siis oli kohe käepärast võtta Ülo Roostoja, kes oma elutööd sel ajal Jõhvis tegi. Kui Vilma ja Eedi organiseerisid külarahvalt raha korjandust siis Ülo ajas linnas küla mälestuskivi asja. Niimoodi ühist asja ajades saigi teoks 1990.aasta 14. juulil Roostoja külakivi avamine. Selle kivi juures toimus veel kaks kokkusaamist, millede käimatõmbajateks olid ikka küla vanemad ja hakkajamad inimesed.
2002.aasta 10. augustil toimus Majakamäel teise mälestuskivi avamine. Selle kivi peale on kirjutatud ROOSTOJA KÜLA HUKKUNUD 1941-1956. Hukkunute nimesid on seal 25, see tähendab, et peaaegu igast perest keegi - oli ju enne sõda Roostoja külas 26 suitsu. Kirjade järgi on kivi avamisel olnud üle 100 inimese. Mälestuskivi avamisel jäid igaveseks kõlama õpetaja Eenok Haameri sõnad, mis hõljuvad tänini seal mändide kohal. Kogu mälestuskiviga seotud asjaajamise oli enda kanda võtnud Valde Roost. Muidugi ei teinudki ta kõike üksi, head abilised ja nõuandjad olid ikka olemas. Töö tehti vaikselt, ilma suurema jutu ja kärata. Oma tehnikaga abistas Mati Uibomets. Raha saadi Kohaliku Omaalgatuse Programmist ja külarahva annetustest.
Praegu asuvad mõlemad, nii külakivi kui mälestuskivi koos Majakamäel. Seal toimuvad ka igaaastased küla päevad. Igal aastal augustikuu teisel laupäeval saadakse kokku. Tulevad kõik, kes tulla saavad ja tahavad, kes oma koduküla kalliks peavad, kes on oma esivanemate kaudu seotud jne. Meil ei ole keisreid ega kuningaid ei kerjuseid ega keigareid - kõik on võrdsed.
Raamat, kleeps ja kruus
Kuna sel aastal oli küla juubel, siis oli vast rohkem põhjust pajatada mälestusi, meenutada minejaid ja tänada tegijaid, olijaid ja jääjaid. Sellepärast nii pikk eelnev jutt, et meenutada, kes on olnud meie koosolemiste ja koostegemiste eestvedajad.
Sel korral said jõhvika pildi ja aastaarvuga kruusid mälestuseks Vilma ja Eedi tütred, kes kõik on aktiivsed küla mälestuste kogujad (Mallele ongi see elukutse). Veel said kruusid mälestuskivide tegijad, organiseerijad, vanemad külaelanikud, inimesed kes elasid ka Nõukogude Eesti ajal Roostoja külas ja aitasid niimoodi külal püsima jääda ning inimesed, kes elavad siin praegu. Päriselt on külas praegu 7 suitsu. Mis kõige rõõmustavam - et kõik pered on noored ja igal noorperel on lapsi kolm või rohkem. See on ju väga hea näitaja.
Olen kokku seadnud ühe raamatu Roostoja külaga seotud inimestest. Raamatu sai iga soovija ja sinna juurde veel 230. aastapäeva mälestuseks kleeps. Ka kleepsu peal on Roostoja küla sümbol - jõhvikas.
Kuidas küla aastapäev kulges, sellest ma ei kirjuta, sest igaühel on järgmisel aastal võimalus tulla ja veenduda ise, mis seal tehakse ja kuidas ollakse. Meie ei aja kedagi ära ega pahanda selle peale, kes pole tulnud, kuid soovitan siiski - otsige ja leidke oma juuri, pidage lugu oma esivanematest. Kui keegi ei tea, kus asub Roostoja külas Majakamägi, siis küsige külainimestelt teed. Kahju küll, et meile nii kalleid metsateid lõhuvad suured ja rasked metsamasinad. Loodame, et kõik suved ei ole nii märjad ja põhjatutele teedele ei veetaks hobusepeasuurusi kivikamakaid. Vastasel juhul pääseb sinna mälestuskivide juurde vaid helikopteriga. Lähim näide on ju Mets-Rebeniku tee.
Mälestuste kogumine jätkub
Mul on veel raamatuid alles, kui keegi on huvitatud, siis võib minu käest küsida. Aga ikka ja veel, palun saatke mulle mälestusi Roostoja küla inimestest, juhtumistest, käikudest pidudele, marjule, vähipüügile või mida iganes. Panen kokku Roostoja küla lugu mälestustes. Aitäh nendele, kes on mälestusi saatnud ja loodan veel teiste mõistvale suhtumisele.
Kuna küla ümmarguse aastapäeva tähistamiseks läks vaja veidi rohkem raha kui muidu, siis olid head abistajad meil olemas. Seltsing Roostoja Küla Selts tänab Kohaliku Omaalgatuse Programmi ja Iisaku Vallavalitsust. Minu isiklik tänu kuulub sulle, Lii.
Lõpetan oma loo Leterma Anu poolt kirjutatud ja viisistatud "Roostoja valsi" viimase reaga: Ei armsamat kodu me oskagi tahta, meil Roostoja koduks jääb ikkagi.
____________________________________________________
Raamatukesest "Roostoja küla lood ajakirjanduses" leiab erinevate autorite lugusid ja fotosid Roostoja kandi inimestest ja loodusest.
Liis Auväärt, Piret Ehrenpreis "Eesti Naine", märts 2008
(---) Lapsena Taga-Roostojalt teisele poole raba kolinud Mall Hiiemäe arvab, et selle nurga rahvas suhtub loodusesse teistmoodi kui Maarjamaal üldiselt tavaks. "Siin on olemas põline inimtüüp, kes näeb looduse ilu ja naudib seda. "Maailm on niivõrd rikkalik," arutleb Mall ja leiab, et Roostoja kandi inimestel on paljugi ühist metsarahvaga Andrus Kivirähki romaanist "Mees, kes teadis ussisõnu". "Vaat siinne rahvas pole kunagi saanud päris põlluharijaks.
Ta on ikka jäänud metsarahvaks ja säilitanud endas need jooned. Väike põllulapike küll tuli ka metsavahtide majapidamisse, aga see ei muutnud midagi. Minu metsavahist isal oli see lapike, aga seaküna jäi ikka tegemata ja aed parandamata, sest metsaskäimisest oli palju suurem rõõm."
Nõnda mööda metsi liikudes oli metsavahtidel omal ajal väga hea ülevaade nii puude ja sihtide olukorrast kui loomaliikidest. "Saarevälja vana metsavaht teadis oma tarkusest rääkida, et "küünidega õravate seas õlla ka siivadega õravaid" ehk siis lendoravaid, meenutab Mall. sageli said ühe liigi esindajad lausa mitu nime. Näiteks väike tähnidega ilves oli "ubailves" ja suur ühekarvaline "huntilves". Väikest karu nimetati sipelga- või mätaskaruks, noor ja valge kraega karu oli "krantskaelusega karu" ja suur karu "päris murdja karu".
