Diagonaalis üle laua istuv Oti kaksikõde Mari voolib küünlaalust ja otsib savinuga. „Savilõikaja läks katki, keegi kasutas jõudu, see on veel parandamata," sõnab õpetaja ja pakub Marile muud lõikevahendit. Seejärel otsitakse koos sobivat nööri ja kangatükki küünlajalale mustri pressimiseks.

Ott ja Mari käivad keraamikaringis teist aastat ja tulevad tundi nagu teisedki lapsed, alati rõõmuga. Kõige nooremas rühmas käivad nii lasteaiaealised kui algklassides õppivad lapsed. Erinevad puupõletused Oma kätega ilu loomine on Enele olnud põhitööks. „Esialgu õppisin ja tegin rätsepatööd, seejärel sisekujundust. Tegin aastaid nii firmadele kui eraisikutele sisekujundust, nüüd, sel hooajal olen ses osas väikese pausi pidanud. Kunstiseltsi läksin keraamikat õpetama kuus aastat tagasi," meenutab Ene, kui keraamikatund läbi on saanud ja mõned lapsed veel vanemaid ootavad.

Huvi savi vastu on Enel juba ammu. „Mul on nõude vastu eluaeg mingi tõmme ja nõrkus olnud," tunnistab naine, kes oma esimese töö tegi samuti omal ajal Rapla Kunstiseltsis. Märjamaa lähedal Sulu mõisas on anagama-tüüpi puuküttega keraamikaahi, väiksem kui Tohisoo mõisa pargis. „Harrastasin aastaid Sulus puupõletust. Seal ei kasutata mingeid värve ega glasuure, ahi ise töötleb savi," jutustab Ene ja näitab seal tehtud erinevaid vaase.

„See on aga väga töömahukas protsess, ahju tuleb kütta ja pikalt juures olla, temperatuure jälgida. Need asjad on hindamatud! Nendesse on läinud palju aega ja energiat!" Seejärel proovis Ene ka nö „musta keraamikat" ja ehitas oma koduaeda ise kivi-kivi-peale ladudes õpetuse järgi selle tarbeks ahjugi. „Seda köetakse kolm-neli tundi. Sealt tuleb must keraamika. Need asjad pole nii tugevad," selgitab Ene erinevusi ja toob kõrvaltoast lagedale selles tehnikas savinõu, mis jätab omapärase retro-mulje.

Igal sügisel teeb Ene ka lastega piknikupäevi ühes mustapõletusahju kütmisega. Nüüd on plaanis seda täiskasvanutelgi proovida lasta.

Tee oma stuudioni

Kui Rapla Kunstiselts laiali vajuma hakkas, oli sealsetel õpetajatel küllaga ebakindlust. Samas soovisid kõik tegevustega jätkata. Ene sõnul polnud Kaasaegse Kunsti Keskuse ruumid keraamikatööks sobivad, ahi nõuab eri tingimusi ja seetõttu ei saanud ta koos Riin Pallon-Tammepuu ja Kairi Orgusaarega jätkata. Möödunud suvel olid veel kõik otsad lahtised. „Mõte aga tiksus. Siis, ühel hetkel läks rabelemiseks. Stuudio rajamiseks oma koju oli vaja selleks ruumid välja ehitada, veevärk ja küttesüsteem sisse tuua. Ning loomulikult keraamikaahi. Kahtlusi ja hirme oli küll, mulle öeldi, et ära muretse, sa oled hea koha peal, küll sa saad oma grupid täis," meenutab Ene.

Ja tõesti, keraamikastuudio „Ruum ja disain" rühmad täitusid koheselt. Nii oli Enel talveperioodil päeval keraamikatund õpilastega ja õhtul täiskasvanutega. Kõige pisematega tuleb vahepeal muudki teha, sest väikesed väsivad ja tüdinevad kergesti. Ene ise harrastab nii keraamikat kui portselanmaali. Portselanmaali kursusi juhendab stuudios aga Juta Hiielo.

Teraapia ja rüblikud

Nii väikesed kui suured savi voolivad käed jätavad oma pinged savimassi. „See aitab, lülitab justkui välja. Täiskasvanudki ütlevad, et see rahustab. Sama meelt on mitmed lapsevanemad, kelle lapsed sügisel lasteaiarühmadega stuudios käies kätt proovida said. „Isegi tõeliselt püsimatute rüblikute vanemad arvasid nii," tõdeb Ene. Hetkel on Enel unistus teha veel kord ainult poistele mõeldud keraamikarühma: „Mul oli kunstiseltsis kord poiste rühm, nad käituvad hoopis teisiti, kui tüdrukuid juures ei ole. Tahan seda kindlasti veel proovida, pean vaid õiget hetke tabama, peab sobivas vanuses poisse olema, enne, kui neil see „iga" peale tuleb!"

Möödunud suvel tegi vald Enele ettepaneku kavandada uus Rapla Rübliku taies. „See nimetus tõi mulle silme ette pildi elavast poisist, mõte hakkas liikuma ... et rüblik jõuaks õigel ajal õigesse kohta. Nii jõudsin kella-mõtteni," meenutab Ene. Ta vormis oma nägemuse keraamiliseks kellaks, millel kujutatud rüblikutest lapsi tõukerattal ruttamas lasteaeda, kooli ja erinevatesse huviringidesse. Tellijaga tehti veel mõned täpsustused detailidesse ja tänavu said esimesed kaks Rüblikut endale väärilised omanikud.

Ene enda lapsed on juba pesast välja lennanud: poeg õpib kõrgkoolis ning Kuressaares elav tütar tegi ta juba vanaemakski. Rapla lastele soovib Ene, et erinevate spordi-, muusika- ja kunstisuunitlusega huviringide kõrval oleks ka poistele mõeldud puutööring.

„Kasvamine"

Oma kodus Raplas Viljandi maanteel on Ene elanud 1985. aastast. „Olen siin rahul, siin on hea paik! Veidi vürtsi lisab minu kodusele savitöökojale asjaolu, et selle maja ehitas siia kolmekümnendatel aastatel mees, kelle nimi oli Savi Hans," on Ene oma kodumaja ajalooga kursis.

Lisaks lastele tegeleb Ene täiskasvanutega, teeb portselanitöid ja juhendab portselanimaali ringi. Aprillis oli Rapla raamatukogus üleval portselanmaalijate näitus. Need on tööd, mis on valminud sellel talveperioodil. Mais pannakse näitusele nimega „Kasvamine" välja õpilaste keraamikatööd. „Tööd on valminud kasvamise tehnikas - nii nagu kasvavad lapsed, kasvasid ka laste tööd - väikestest savitükikestest kerkisid savitaiesed," selgitab juhendaja. Näitus raamatukogus on väljas mai lõpuni.

Enel endal on hetkel üks põnev väljakutse: Ammende Villa Pärnus lõhkus maha ühe vana pottahju. Nüüd on neil idee ahjupotte lauanõudena kasutada. „Minu ülesandeks on proovidadisainida, kuidas neist „nõud" saavad," muigab naine. „Mulle endalegi tuli selline mõte üllatusena!"

Uuel hooajal plaanib Ene korraldada keraamika alal selliseid ühekordseid projekte või tsükleid, kus rahvas tuleb kokku ja teeb mingiks konkreetseks tähtpäevaks mõne savitöö. „Esimene hooaeg on läinud nii, et pole justkui hingatagi saanud. Hingega oma õpetajatööd tehes on muud tegevused jäänud tahaplaanile ja ootele. Tahe edasi tegutseda on aga suur ning mõtteid ja ideid jagub," vaatab Ene lootusrikkalt tulevikku.