Šaakal haarab eluruumi ja konkureerib kährikuga

Sellal kui hundi ja ilvese asurkond on Läänemaal vähenenud, haarab mullune uustulnuk šaakal endale üha enam eluruumi, kirjutab Lääne Elu.

Šaakal, kes aastat paar tagasi lõuna poolt Eestisse kolis, on nüüd Läänemaal kanda kinnitanud: teda on regulaarselt näha-kuulda Matsalu lahe põhjakaldal ja lahe lõunakaldal ta koguni pesitseb.

Kuigi šaakal on võõrliik, ei tohi teda lindpriina aasta ringi küttida. Ka värske keskkonnaagentuuri ulukiseire aruanne ütleb, et šaakaleid ei tohi lausküttida.

Peep Männil, kes on hundiuurija ja üks seirearuande koostajaid ütles, et praegu pole praegu plaanis šaakalile lausjahti korraldada ega teda kui võõrliiki välja küttida: „Kui tahame šaakali arvukust reguleerida, ei peaks teda küttima väljaspool normaalset küttimisperioodi,” ütles ta. „Praeguse info kohaselt ei ole põhjust teda välja küttida. Ta on siia tulnud ise, looduslikul teel, keegi teda sisse toonud ei ole.”

Šaakal, kes ise on võõrliik, konkureerib toidulaua pärast peamiselt teise võõrliigi, kährikkoeraga. Kährik on üks kahest ulukist (teine on ameerika naarits ehk mink), keda on lubatud küttida aasta ringi. „Šaakali toidubaas on isegi ilusam, kui nii võib öelda, ta püüab rohkem hiiri ja ta pole nii suur raipesööja,” sõnas Männil.

Männili sõnul on vähe riike, kus kährik ja šaakal kõrvuti elavad. „Kährikut šaakal kindlasti välja ei tõrju, aga võib-olla hoiab kährikupopulatsiooni rohkem vaos,” sõnas ta. „Üks on selge – hundialadel ta kanda ei kinnita.”

Sellal kui Lõuna-Euroopa ja Kesk-Aasia koerlane šaakal end siin põhjamaal sisse seab, on meie traditsiooniliste kiskjate ilvese ja hundi arvukus vähenenud.

Loe edasi Lääne Elust.