Saarde vald + Olešnice na Moravě = noored ja aktiivsed
Euroopa Liidu fondidest saadud toetuse abil oligi sel suvel võimalik korraldada kahe riigi noorte ühised ettevõtmised esmalt Eestis ja siis Tšehhis. Eesti poolelt osales 20 Saarde valla noort (kuni 30-aastased) ja 10 valla tegusat (pisut vanemad kui 30). Pea kõik noored ja tegusad olid ka abiks, et korraldada tšehhidele Eestis põnev ja meeleolukas aeg. Juuli suurepäraste ilmadega nautisid meie külalised Eestit pealinnast kuni Peebu parvsaunani välja. Nelja päeva sisse mahtus palju! Näiteks kohtumine Riigikogu aseesimehe Jüri Ratasega, kellega kõige olulisemad jutud peeti maha Pika Hermanni tornis. Samuti informatiivne vastuvõtt Pärnu maavalitsuses, kus arengutalituse juhataja Urmas Kase tšehhidele meie maakonda tutvustas. Täiesti võimatu oli meie külalisi, kes pidevalt oma mägedega praalisid, eemale hoida aga merest, kuhu nad hoolimata jahedast veetemperatuurist kilgete saatel sisse tormasid. Kõige enam kohtumisi toimuski aga Saarde valla piires, kus tutvustasime Olešnice noortele meie ettevõtteid (OÜ Metsis, OÜ Helmetal IMS, AS Eesti Metsataim, OÜ Weiss) ja asutusi (Voltveti mõis, KiNG, spordihoone) ning korraldasime vestlusringi Saarde Vallavalitsuse esindajatega. Kultuurilise emotsiooni said meie välissõbrad kaasa nii Bonzo lauludest Saarde kirikus kui Lavi järve kontserdilt. Eestimaa ja eestlase olemusele lähemale aitasid tšehhe ka meie noorte ja tegusate poolt korraldatud erinevad töötoad: puidule vanade ruunimärkide põletamine, katsetused kama, kilu ja Vana Tallinnaga eesti köögis, seebi viltimine, ehete valmistamine ning kehakeele kasutamine keelebarjääri ületamiseks. Linnapäevade raames toimunud õhtusel peol tšehhi sõpradega ühiselt Karavani pilli järgi tantsides võisime aimata, et kahe nädala pärast toimuv vastukülaskäik tuleb sama tegus ja meeleolukas. ... ja nii ka läks!
Veel enne Tšehhi Olešnicesse jõudmist oli meie grupil võimalus tutvuda ka Vilniuse vaatamisväärsustega ja Varssavi vanalinnaga ning nii ei tundunudki need 1400 kilomeetrit bussis lõpmata pikana. Meie programm Tšehhis oli nende viie päeva jooksul ülimalt tihe ja huvitav.
„Avalöögi" Tšehhi poliitilise korraga tutvumisse tegime Prahas parlamenti külastades. Kodune ja südamlik vastuvõtt oli meie jaoks korraldatud Eesti Vabariigi Suursaatkonnas suursaadiku Lembit Uibo poolt, kuhu ka meie killukese Eestimaa suve murakamoosi näol maha jätsime. Praha loss, St. Vitus´e katedraal, Raekoja astroloogiline kell, Vaclavi väljak, Karli sild - kõik vaatasime oma silmaga üle.
Lõuna-Moraavia pealinnas Brnos oli meie sihiks kohalik maavalitsus, kus asekuberner Stanislav Juránek meile informatiivse ja meeldiva vastuvõtu korraldas. 11 000 elanikuga Boskovice linnas, mis paelus põneva ajaloo ja kena arhitektuuriga, oli võimalus heita kõigele pilk raekoja tornist.
Tõelise tšehhi kultuuri ja kommete juurde aitasid meid viia ainulaadset käsitööd tegev Danzingeri pere, kes hoiab juba pea 200 aastat Olešnices au sees vana traditsiooniga blueprinttehnoloogias kanga värvimist. Olešnice lähedal asuvas külakeses Velké Tresné´s aga kaasati meid basseiniületamisevõistlusesse, kus kohalikud veidraid kostüüme kandes ebastabiilsest purdest üle turnisid. Raskendavateks asjaoludeks olid jalgratas, raske tünn, aiakäru ja alkohol. Õnneks ei ole eestlased papist poisid ja võtsid väljakutse vastu, kuigi kuiva nahaga ei pääsenud sellelt võistluselt keegi.
Üsna vesine tervitus ootas meid ka Olešnice tuletõrjedepoos, kus nii väiksed kui ka suured priitahtlikud pritsumehed meile oma oskusi ja masinaparki demonstreerisid.
Ühte Olešnices veedetud päeva mahtus nii palju sündmusi, et tundus, nagu oleks seal päevas rohkem minuteid ja tunde. Külastasime automuuseumi, õuduste keldrit, kohalike loomakasvatajate nunnude näitust; vaatasime üle kaitsetammi, mis linna üleujutuste eest kaitseb. Rallisime kohalikus suusakeskuses väikeste bagiautodega mäest alla, tegime linnaväljakul laadal kohalikega head äri ja saime osa Tšehhi 3. liiga vutilahingust. Sellist jalgpalli fänniklubi ei oldud enne Olešnices nähtud, ja kui meie gruppi just sisse ei osteta, ei nähta ka enam. Ühes mundris, lippude lehvides, laulude, kisa ja trompetihelide saatel aitasime FC Olešnice meeskonna 10:0 võidule. See number oli nii erakordne, et tabloole jäigi 9:0 - oleks juba korvpallitablood vaja olnud. Loomulikult ei jäänud võit koos tšehhidega tähistamata!
Nii nagu meie Eestis tutvustasid ka tšehhid meile oma kohalikke ettevõtteid: biogaasi tootev farm, kaks metallitööstust, piimatööstus ja lihatööstus.
Kaks viimast tegid meid kadedakski, sest kohalikust toorainest oma toodet valmistavate ettevõtetega paljud väikelinnad Eestis hiilata ei saa. Pealegi maitsesid kohalik juust ja vorst väga hästi.
Projekti lõppakordiks oli konverents, kus võeti kokku nii Eestist kui ka Tšehhist saadud teadmised, öeldi vastastikku tänusõnu korraldajatele ja saadi väike ettekujutus ka filmist, mida Břetislav Petr (ARTV filmistuudio) kogu ettevõtmise vältel vändanud oli, ja millest ka projekti üks lõpptulemus kujuneb.
Meie suurepärasele reisile pani suursuguse punkti Tšehhi suuruselt teise hüdroelektrijaama külastamine ja selle sisemuse uurimine. „Siin on ilus elada" oli lause, mis jäi Bonzo laulust tšehhidele kirkalt meelde, mille nad püüdlikult selgeks õppisid ning mida nad ka aina kordasid, nii siin kui seal. Selles lauses peitubki tõde - hea on elada nii Olešnices kui Kilingi-Nõmmes.
