Ise vastas Inna talle esitatud küsimustele nii „Saduküla raamatukogu on minu teine töökoht. Esimene oli Põlula Kalamajand, kuhu mind suunati tööle peakalakasvatajaks peale ülikooli lõpetamist 1981. aastal. Elu tõi aga kaasa muutusi ja sattusin Sadukülla, kus parajasti raamatukogutöötaja puudus.

Ei mõelnud siis küll, et selle ameti peale nii kauaks jään. Kuid töö hakkas meeldima ja nii ma siin nüüd olengi. Aastatega on palju tulnud õppida ja end täiendada, nii on ka ametialased teadmised ja oskused kogunenud.

Eks elu on 30 aastaga palju muutunud ja edenenud, paratamatult peab ka raamatukogu muutuma ja eluga kaasas käima. Kui tööle tulin, asus raamatukogu vanas hoones mõisamaja (tollal sovhoosi kontor) vastas. 1985. aastal valmis elumaja, kuhu ka raamatukogu sai uued ruumid.

Tol ajal oli see päris kõva sõna, paljud raamatukogud olid kehvemates oludes. Nüüdseks on jälle kõik teised tasapisi oma tingimusi saanud kaasajastada, nii et Saduküla kipub vägisi teistest maha jääma. Suured muutused tulid muidugi arvutite ja interneti jõudmisega raamatukogudesse 2000ndate alguses. Avati internetipunkt, raamatukogutöö kolis RIKS-i (Raamatukogude Info- ja Kataloogisüsteem).

Esialgu oli kogu fondi ja lugejaandmete ning muu info sisestamine muidugi suur töö ja nõudis omajagu harjumist, aga nüüd ei kujutaks keegi meist enam end ette käsitsi lugejakaarte täitmas või aruannete jaoks arvelauaga numbreid kokku arvutamas. Tänapäeval ilmub tohutult palju raamatuid, raamatud on ilusad ja ka kallid. Vanasti sai raamatukogu peaaegu kõigist ilmunud raamatutest vähemalt ühe eksemplari, tihti mitugi. Nüüd saame muretseda vaid väga väikese osa uudiskirjandusest ja valikuid teha on keeruline. Tulemas on aga e-raamatute ajastu ning raamatukogud peavad taas muutuvates oludes kohanema. Mina ise suur "raamatuneelaja" pole ja loen väga valikuliselt.

Meeldib luule, suurim lemmik on Artur Alliksaar. Aga uuemast luulest meeldisid väga näiteks Katre Ligi kaks viimast kogu. Proosaraamatuid tuleb ikka sirvida ja siit-sealt lugeda, kuidas muidu oskaks lugejatele soovitada. Siis juhtub aeg-ajalt mõni, mida käest panna enne ei saagi, kui läbi on loetud. Viimane, mis väga meeldis, oli Tõnu Õnnepalu "Mandala". Ja Mihkel Muti mälestused. Aron Ralstoni „127 tundi vangis kaljulõhes" ja Gunilla Gerlandi „Päris inimene" lausa vapustasid: kaks täiesti erinevat inimest, kaks täiesti erinevat elu, ühine on neile see, et mõlemad on suutnud üliinimlike pingutustega olla oma saatusest suuremad. Lugeja tegelikult ei olegi muutunud. Alati on neid, kes loevad läbi peaaegu kogu uudiskirjanduse, nagu ka neid, kes armastavad põnevusromaane või ulmeraamatuid või armastuslugusid. Iga raamatukogutöötaja tunneb oma lugejaid nii, et oskab igaühele midagi meelepärast pakkuda. Kui on aga tarvis mõnd sellist raamatut, mida kohapeal ei leidu, saame selle enamasti tellida mõnest teisest raamatukogust.

Ainult sel juhul tuleb arvestada mõningase ooteajaga. Võrreldes paari aastakümne taguse ajaga laenutatakse nüüd palju rohkem ajakirju ja ajalehti, sest väljaandeid ilmub igale maitsele ning nad on sisukad ja huvitavad.

Kahju ainult, et lapsed loevad tänapäeval vähe raamatuid - ometi pole kunagi varem ilmunud nii palju häid ja ilusaid lasteraamatuid kui praegu!

Selles osas erinevad praegused lapsed oma isadest-emadest täiesti. Räbalaks loetud raamatud polnud tol ajal raamatukogus mingi haruldus, nüüd neid enam ei kohtagi.

Päris kindlasti on tänapäeva raamatukogus oluline töölõik infootsing. Raamatukogutöötajad oskavad üsna kiiresti leida vastuseid kõige erinevamatele küsimustele, olgu see kas mõne ametiasutuse telefoninumber, bussi-rongi väljumisaeg, ravimtaime kasutamisõpetus, lotomängu võidunumbrid või lemmiksportlase võistlustulemus. Kui ise ei leia, raamatukogust saab ikka teada!