Salasool – salapiirituseveo eellane

 (5)
Salasool – salapiirituseveo eellane
Piirivalvurid tabatud salalastiga.Foto: Eesti Meremuuseum

Peaaegu kõik eestlased teavad vähemalt kaudselt midagi salapiirituseveost Eesti ja Soome vahel, kuid palju vähem on räägitud illegaalsest soolaveost. Ometigi oli salasoolavedu 19. sajandi esimesel poolel sama tulus lisasissetuleku allikas kui hiljem spirdivedu.

Tavaliselt toodi soola Soomest. Ka Viimsi ja lähedaste väikesaarte, näiteks Aksi elanikud on sellega tegelenud ja endale jõukust kogunud.

Soola ei toodud mitte ainult Soomest, vaid ka Rootsist, seda eelkõige just Lääne-Eesti saartel. Saaremaalt pärineb tore kirjeldus, kuidas kohalikud oleksid soolaveoga äärepealt vahele jäänud ja mille hiljem pani kirja Ado Meri.

“Soola toodi Rootsist kahemastiliste 22 jalga pikkade paatidega. Vedajate naised oota sid mehi rannametsas härjavankritega, et saabuvatelt paatidelt kohe sool ära viia, enne kui piirivalvur tuleb. Mehed omakorda ei tulnud enne randa, kui naised lehmakelladega lärmi tegid, mis oli märgiks, et piirivalve on rannast ära läinud. Alles peale märguannet randusid paadid ja mehed laadisid oma kauba härjavankritele.

Ükskord juhtus piirivalve vastu tulema. Vedajatel paar härgi ees ja soolakoorem vankril. Üksik piirvalvur vajas abi ja läks teisi kordonist appi kutsuma, enne keeras aga härgadel sarved ära, et need kuhugi ei pääseks. Saarlane oli aga piirivalvurist kavalam. Kui sõdur koos abivägedega tagasi jõudis ei olnud enam ei soolakoormat, härgi, naisi ega mehi, sest sõduri kadudes joosti koju ning toodi uued härjad. Vigastatud härjad visati tapetult samuti koormale ja linna jõudes saadi soola ning härgade eest head hinda.”

Hiljem soolahinnad ühtlustati ja selle salakaubana vedamine kaotas mõttekuse