Sándor Stern 90 - mees, kes armastab joonistada loomi


Sándor Stern 90 - mees, kes armastab joonistada loomi
Sándor Stern 2009. aastal Nõmme muuseumis tema 85. sünnipäeva puhul toimunud näituse avamisel.Jukko Nooni



Laupäeval, 25. jaanuaril tähistab oma 90. sünnipäeva Nõmmel elav kunstnik ja kunstiõpetaja Sándor Martin Stern , kes on Eesti loodust tutvustavate postmarkide autorina filatelistide hulgas tuntud kogu maailmas. Selle muheda, humoorika ja asjatundliku mehe käe all on loomade joonistamise kunsti õppinud mitmed põlvkonnad noori inimesi.

Tallinna loomaia direktor Mati Kaal on Sándor Sterni iseloomustanud kui ainsat eesti kunstnikku, kes tõepoolest oskab loomi joonistada. Näituse avamisel Nõmme muuseumis kiitis Kaal väljapaneku head taset ning nentis, et õpilased on tihtipeale õpetaja peegliks.

Nõmme Sõnumid soovib juubilarile palju õnne ning taasavaldab 30. juunil 2006. aastal ilmunud intervjuu.

Sándor Martin Stern on Nõmmel elav kunstnik ja kunstiõpetaja, kes Eesti faunat tutvustavate postmarkide autorina on filatelistide hulgas tuntud kogu maailmas. Paljud raamatusõbrad teavad teda illustraatorina. Vähem teada on ehk fakt, et Sándor Martin Stern on kultusfilmi „Vallatud kurvid” üks stsenariste.

Te olete sündinud Ungaris ja lapsepõlves ka pisut aega seal elanud, aga terve ülejäänud elu on möödunud siin Eestis. Kelleks te ennast rohkem peate, kas eestlaseks või ungarlaseks?

Kui ma Eestisse kolisin, olin 11-aastane. Eks ma olen „poluvernik” või „krants” või kuidas öeldakse? Ema oli mul eestlanna, aga isa oli ungarlane. Mul on raske seda päris täpselt määratleda. Aga ma ütleks nii, et kõik minu tuttavad, koolikaaslased, tähtsamad mälestused ja tööd on olnud Eestis. Ungarist on jäänud tore mälestus. Ma olen käinud seal mitu korda, vahepeal üsna tihti, aga kui ma olen seal kaks nädalat olnud, tuleb koduigatsus peale ja ma tahan Eestisse tagasi.

Leppisime vestluspaigaks kokku loomaaia. Mis teid Tallinna Loomaaiaga seob?

Kõigepealt see, et ma olen „loomaloll”. Teiseks on nii, et minu vend Karoly Stern oli kunagi selle loomaaia direktor, siis kui loomaaed veel Kadriorus oli. Võib-olla inimesed ei mäleta enam seda aega. Vanemad inimesed vast teavad. Öeldakse, et sugulaste kiitmine pidavat haisema, aga ma lähen riski peale välja. Ma arvan, et see, et Tallinna Loomaaed sellisel tasemel siin on, seda on teinud ikka minu vennas. Enne oli see väike, juhuslikult koostatud kollektsiooniga väike asutus. Territooriumi pindala oli napilt üks hektar ning seal oli kõigest 10-20 liiki loomi.

Kui mu vend suri, siis Tallinna Loomaaed oli Nõukogude Liidu ulatuses haruldasemate liikide arvu poolest kolmandal kohal pärast Moskvat ja Leningradi.

Te olete loomaaias ka joonistamisega tegelenud, õpetate siin lapsi?

Jah, ma olen joonistamisega ka siin tegelenud. Ma olengi põhiliselt loomajoonistaja – animalist. Tallinna Loomaaia noorte kunstnike-animalistide ring on nüüd tegutsenud umbes 25 aastat. Mul on siin õpilasi, kes on nüüdseks juba kunstiülikooli lõpetanud, kuid tihtipeale astuvad nad läbi.

Praegune Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal on nimetanud teid ainsaks Eesti kunstnikuks, kes tõepoolest oskab loomi joonistada. Kuidas kommenteerite?

Mati Kaal on seda väga heatahtlikult öelnud. Tegelikult on ju teisi ka, kes joonistavad päris ilusasti loomi, aga vahe seisneb selles, et nad pole spetsialiseerunud loomade joonistamisele. Nad joonistavad loomi muu kunsti tegemise kõrvalt või tellimuse peale. Väga hea loomajoonistaja on näiteks Vladimir Taiger (Eestis enne eurot käibel olnud paberkroonide kujundaja – J.N.) ja teisi on ka veel. Aga siin on see asi, et kui sa loomi pole elus väga palju joonistanud, siis tihtipeale sa ei oska seda kõike lahti mõtestada ja ei tunne nende loomade karakterit. Pilt võib teinekord tulla väga ilus, aga ta ei ole looma kujutamise seisukohalt loodusetruu.

Millist looma on kõige raskem joonistada?

Loomajoonistamine on lõpmatu uurimistöö. Loomaliike on ju tuhandeid ja igaüks on isemoodi. Sa pead tundma looma anatoomiat, tema karakterit, sa pead olema teda üsna palju aega vaadelnud, joonistanud ja skitseerinud. On olemas selliseid loomi, keda ma olen väga palju joonistanud, aga kui ma nüüd lähen teda uuesti joonistama, avastan midagi, mida ma pole varem tähele pannud. Ei saa öelda, et ühte looma on kergem joonistada ja teist raskem. Ma olen tähele pannud isegi oma õpilaste juures, et mõnd lindu, mis tundub väga lihtne, on raskem joonistada kui mõnd suuremat looma. Näiteks elevanti.

Kui oleksite pidanud sündima loomana, siis millise loomana te oleksite tahtnud sündida?

Kui nii seda küsimust esitada, siis ma oleks tahtnud sündida mõne kaslasena. Tahaksin mõni kiskja olla. Ja mitte sellepärast, et ma olen verejanuline, vaid kiskjatel on rikkam hingeelu. Mõne koera või kassiga võid sõbraks saada. Isegi metsloomadega, olenevalt karakterist, on võimalik oskuslikult lähenedes saada sina peale. Kui vaadata kasvõi siin loomaaias selliseid talitajaid, kes oma loomadega sina peal on, siis see on metsik usaldus, mis nende vahel on. Talitaja läheb hüäänide puuri ja hüäänid ei tea kuhu pugeda, limpsivad tal nägu. Nad on kuni surmani sõbrad. Mingil kitselisel või taimetoidulisel loomal ei ole elus vaja sellist vastastikust suhet. Inimeste keeli öeldes armastavad kiskjad üksteist, hoolitsevad üksteise eest. Suured isaslõvid lasevad väikestel kutsikatel enda peal mängida. Aga kui hirvedel on jooksuaeg ja ühtki teist isast pole, kellega võidelda, võivad nad sarvedega mõne emase ära tappa.

Maal naabri juures olid lambad ja seal oli üks jäär, kellele ma viisin kogu aeg leiba ja kratsisin ta kõrvatagust, aga siis pöörasin selja ja sain sihukese mataka vastu tagumikku. Mingiks sõpruseks seda nimetada ei saa. Kiskjatega on võimalik sõlmida sõprussuhteid. Taimetoitlased on ükskõiksemad või tundetumad. Seepärast tahaksin ma kiskjana sündida. Kiskjad ei ole mitte kunagi kurjad, isegi siis kui nad tapavad. Kui vaadata dokumentaalfilmi, kus lõvi ajab taga mõnd gaselli või muud looma, siis tema nägu on lausa sõbralik. Kui meie läheme restorani ja meile tuuakse üks šnitsel ette, siis ega me ei ole ka kurjad selle šnitsli peale. Me armastame seda šnitslit. Seesama lõvi armastab seda gaselli ja pistab ta nahka. See ei ole nii, et ta on vihane, paha loom ja tapab seepärast. Tema lihtsalt ei saa teisiti. Tema ristikheinast kõhtu täis ei saa. Samas ka taimetoitlased söövad teisi loomi. Rohukõrtel on nii palju satikaid ja sitikaid ja sipelgaid, kelle lehm ära sööb – need on ka kõik ju loomad.

Te olete pikki aastaid kujundanud raamatuid, marke, õpetanud lapsi. Kas mõni neist töödest on rohkem südamelähedane?

Raamatukujundus on selline ala, kus on palju kõvemaid poisse kui mina. Mul on olnud päris ilusaid raamatuid, millega ma väga rahul olen olnud, aga loomajoonistamine on siiski mu lemmik tegevus. Mulle meeldib ka õpetada. Vahel tundub, et need tegelased, keda ma õpetan, on minuga rahule jäänud. Mul ei ole kunagi konflikte olnud. Kõik, kes siin kunstiga tegelevad, on viisakad ja tasakaalukad. See on mul nagu teine perekond. Kõik pole kunstialale edasi läinud, aga kontakt on säilinud. On kahte tüüpi koolipapasid: pedagoogid ja õpetajad. Pedagoog on elukutse, õpetaja on kutsumus. Kui kedagi õpetad, siis sa näed, kus su õpetus pidama jääb. Sa pead otsima selle koha üles, ronima alla õpilase tasemeni, et sealt hakata teda edasi viima. Iga inimene on natuke erinev ja lähenemine peab olema erinev. Ma olen selles mõttes õnnelik inimene, et mul ei ole ju seal korraga 30-40 õpilast ees, vaid mul on maksimaalselt 12, ma saan nendega individuaalselt töötada. Tekivad hoopis teistsugused suhted.

Te olete pikalt Nõmmel elanud. Kas Nõmmel elamine on teid kuidagi inspireerinud?

See asi inspireerus iseenesest, sest minu abikaasa vanemad elasid Nõmmel ja siis nad tegid mulle kunagi ettepaneku, et ma tuleksin nendega koos elama. Ma ajasin tegelikult kõik sõrad vastu, aga ülekaalu vastu ei ole võimalik. Perekonnas on naine A ja O, ja mees on ka natuke O moodi – ta on null. Ühesõnaga, mind toodi vägisi Nõmmele. Aga tagantjärele olen ma väga rahul. Ikka väga tore on, kui teed silmad lahti ja vaatad aknast välja ja oravad jooksevad mööda puud. Siin on looduslik keskkond ja mitte mingi hinna eest ma ei tahaks mingisuguses magala üürikorteris elada. Nõmme on selles mõttes väga tore.

Olete eluga rahul?

Ükski inimene ei tohi täielikult eluga rahul olla. Kui oled rahul, siis sa ei püüa enam kuhugi. Mis minul siin nuriseda. Tööga rikkaks ei saa, aga kui sul on tööd, siis sa saad ühte teist lubada. Ja ma pean ütlema, et mul on praegu tööd rohkem, kui ma jõuan ära teha.