Saue valla ettevõte püüab muuhulgas lahendada talvise lumetõrje olulist probleemi
Kui sada aastat tagasi pidid talupojad hobu- ja oma isikliku käerammuga teid korras hoidma, siis tänapäeval on selleks kõikvõimalikud masinavärgid olemas. Kuigi Eestis küll enam oma teedemasinate tööstust ei ole, siis erinevaid kuluvterasid lumesahkadele ja teehöövlitele valmistatakse küll koha peal. 80% Eestis kasutatavatest tarvikutest tuleb just firmast AS Grader Service, mida vallavanem Andres Laisk nende kahekümnenda sünnipäeva puhul külastas.
Katlamaja uus hingamine
Vanasse sovhoosiaegsesse katlamajja Hoiu tänaval seadis end 15. aastat tagasi sisse firma AS Grader Service. Hirmusuured soojuskatlad lõhuti välja, tähistaevast läbilaskev katus timmiti õhu- ja vihmakindlaks ja seati sisse tööpingid terase töötlemiseks. Seadmed ei ole küll miskid kõrgtehnoloogilised masinatööstuse imed, pigem on need ise projekteeritud ja valmis ehitatud. "Metallitoorikuid töödeldakse erinevatel temperatuuridel, et anda neile vajalik pinnakõvadus, tugevus, elastsus ja kuju," püüab tänaseks 20. aastat tagasi firma käima lükanud Urmas Grauen kirjeldada AS Grader Service tegevust. Tootekataloogis on näiteks sellised nimetused nagu hammastera, tapitera, libisti tera, kõvasulamtera, traktori kiirhaakekolmnurk...
Maakeeles ja lihtsamini väljendatuna vajab iga teehooldusmasin erinevat sorti terasid. Et talvel tee libedaks ei läheks, on vaja näiteks sellist tera, mis jätab justkui triibud sisse, sinna jääb siis liiv ja sool pidama ja hoiab ära libisemise. Kui kasutada kummitera saha all, siis see lihvib pinnase libedaks, aga tegelikult peaks hoopis terasteraga lõikama lumekihi ära. Kui tera on liiga paks- üle 12 mm, siis see kipub üle kuumenema ja jälle jääb teepind libedaks. „Ma võrdleksin talvist teehooldust kartulikoorimisega.
Kui on värske mugul, siis võib koorimisnuga olla ka nürim, aga mida vanem on kartul, seda teravamat lõikeriista on vaja. Nii on ka sahal eraldi tarvikud nii kruusateele kui asfaldile, pehme lumega kui kõva lumega olukordadeks," iseloomustab Grauen.
Igal aastal üks tööstusdisaini uuendus
Kas sahajuhid neid siis tõesti ilmastiku muutudes vahetavad? „See terade vahetamine on nii lihtsaks tehtud, et ma usun küll, üle minuti see aega ei võta. Vanasti jah, käis asi poltidega, need olid tihti roostetanud, tuli minna kusagile remonditöökotta ja lahti keevitada... Sellise tootearenduse - mugavuse, praktilisuse ja lisavõimaluste arendamise, oleme ka enda eesmärgiks võtnud," ütleb Grauen.
Nii näiteks vajab lahendamist talvise lumetõrje puhul probleem, kus sahk kipub teed puhtaks tehes kinni müürima sissesõiduteed ja väravaesised.
Sahale sellise lisafunktsiooni, mis võimaldaks ühe nupuvajutusega teeotstes lumejoa nö kinni panna, ASis Grader Service tänasel päeval ka tegeletakse.
Tähelepanu ka pehmetele väärtustele
Puhtalt kohaliku kapitali pealt üles ehitatud firma pakub tänaseks tööd 30le inimesele. Lisaks kuluvterade valmistamisele vahendatakse ka teehöövlite ja lumesahkade müüki, pakutakse neile masinatele ka remondi- ja hooldusteenust. Väga tehnilise valdkonna esindajana püüab AS Grader Service siiski tähelepanu ja toetust jagada ka sootuks pehmemate väärtustega aladele.
Nii toetatakse rahaliselt Tallinn Ülikooli korvpalli naiskonda, õlg on alla pandud kontsertide korraldamisele. Tegutsedes teehöövlite müügi ja hooldusega, siis missioonitundest soovitakse jäädvustada ka Eesti masinaehitajate kätetööd.
Nii tähistati ASi Grader Service 20. tegutsemisaastat 18. septembril sellega, et avati ettevõtte territooriumil mälestusmärk ühele esimesele Eestis Ilmarise tehases 1932. aastal valmistatud teehöövlile mudelinimega ILMARINE. Selle masina originaaljuppe käis firma kommertsdirektor Toivo Ast mööda Eesti vanade talude kuuritaguseid otsimas ja 80% ulatuses on hõbehallilt veiklev höövel kokku pandud autentsetest osadest. „Meile teadaoleva info järgi oli keegi vanatehnika huviline näinud Saaremaal ühe kuuri taga selliseid osi, mis võiksid kuuluda mingile teedemasinale.
Sõitsime kohale, saime valduse omanikuga hea kontakti ning ka loa vanarauahunnik põhjani ja põhjalikult läbi tuhnida. Sealt tuli välja selliseid osi, mille üle olime väga rõõmsad. Näiteks külgreduktorid, mis on monteeritud valatud korpustesse, selliste valmistamine oleks paras peavalu. Kuna oli talvine aeg, siis raami tükid leidsime lume alt mööda maad jalgu järele lohistades.
Asi oli selles, et need tükid asusid "kuskil", aga kus täpselt, seda me ei teadnud. Üks raami pool oli lõigatud tükkideks ja tehtud sellest libisti põllu tasandamiseks, ka selle saime endale. Kõige tähtsam nende leidude juures oli see, et raami küljes oli säilinud originaal vaskne tehase silt numbriga. Arhiivi andmetega tegime kindlaks, et tõepoolest, teehöövel Nr. 97 oli eraldatud Saare maakonnale," kirjeldab Ast. Tänu ASi Grader Service töötajate osavatele kätele õnnestus sellest „vanarauast" üks sisuliselt hävinud, kunagi Eestis toodetud teehöövel päästa.
Kui kellelgi on andmeid, fotosid või mingeid teehöövli osi, millest ei ole kahju loobuda, palub AS Grader Service sellest teatada kirja teel: toivo@grader.ee.
__________________________________________________
INFO
Nimi: Grader Service AS
Aadress: Hoiu 6, Laagri, www.grader.ee
Tegevusala: kuluvterade valmistamine teehöövlitele, lumesahkadele ja teiste teede- ning mullatöömasinate tööseadmetele.
Käive 2011: ca 2 miljonit eurot
Töötajaid: 30, neist 8 Saue valla elanikud
Toodang: 65% eksport, 35% sisemaine turg
Turuosa Eestis: 80% Põhilised ekspordimaad: Soome, Läti, Rootsi, Leedu, Saksa, Norra
Kliendid: ehitus- ja teeehitusettevõtted, sadamad, lennujaamad, omavalitsused
____________________________________________________
Huvitav teada:
Eesti teehoolduse ajaloost - üleminek käsitöölt mootoriga masinani Enne 1926. aastat kasutati teehoolduses jaoks mugavamat ja odavamat lahendust, see töö delegeeriti ühiskondlikus korras põllumeestele. Niigi vilets teede olukord halvenes veelgi enam 1914.-1920. aastatel sõdade, revolutsioonide ja okupatsiooni ajal, kui teetööd sisuliselt seiskusid. Kõikjal domineerisid künasse kulunud porised kruusateed, mis olid raskesti läbitavad nii kevadel, sügisel, kui ka suvel. Eesti Vabariigi majanduslik potentsiaal ei võimaldanud tollal ulatuslikumaid teede rekonstrueerimisi. Riigi kui terviku huvides oli otstarbekohasem suunata esialgu pearõhk olemasolevate teede korrastamisele ning kaasaegse tehnika abil luua olukord, kus kruusateed oleks vähemalt kevadest sügiseni liikluseks vastuvõetavad. Vana hea Rootsi raud Tehnika hankimise käigus tutvuti tollal erinevates maades toodetavate höövlitega. Eesti oludele kõige enam sobivaks peeti A/B Vägmaskineri poolt Stockholmis valmistatud maantee höövelmasinat Bitvargen. Eelnevatest teadmistest lähtuvalt otsustatigi Teedeministeeriumis muretseda esialgu katsetuseks kaks Bitvargenit. Muide - huvitava lisafaktina on teada, et teedeministri ettepanek teehöövlite soetamiseks otsustati valitsuse tasemel ja riigipea sel aastal oli Saue valla mees Jaan Teemant. Esimesed maanteehöövlid jõudsid Tallinna 23. juunil 1926. aastal. Masina suureks eeliseks oli see, et selle abil sai odavalt ja kiiresti kitsaid teid laiendada ning teedele soovitud kumera pro_ili anda. Sellise profiiliga tee pidas peale kruusatamist kaua vastu ja seisis kuivana.
1926. aasta sügisel tutvus Rootsi maanteehöövli konstruktsiooni ning tema kasutamisega meie tingimustes insener Karl Liigand. Tema järeldus oli, et välismaalt ostetud masin ei vasta täielikult meie tingimustele, sest teeolud olid Eestis märksa halvemad kui välismaal. Siinsete teede tasandamine nõudis vastupidavamaid ja raskemaid masinaid. Liigandi lõppjärelduseks oli, et teehöövlite tellimise asemel välismaalt võiks neid toota kohapeal. Ta koostas uue teehöövli joonised ja pakkus selle tootmise võimalust mitmetele Eesti ettevõtetele. 1927. aasta juuli algul valmisidki kümme esimest Eestis toodetud teehöövlit. Need valmistas Rootsi firma A/B Vägmaskiner Tallinnas Ilmarise tehases.
Piltlikult öeldes panid Bitvargenid liikuma jää, mis vabastas meie teedeehitajad sajandeid kestnud talveunest. Bitvargenite tööjõudlus oli suur ning lühikese ajaga suudeti nende abil tundmatuseni muuta meie teede olukorda.
allikas: Eesti Maanteemuuseum
