Saue valla servamõisade värvikas ajalugu

 (5)
Saue valla servamõisade värvikas ajalugu
Valingu mõis 20. sajandi algul.Fotod: arhiiv ja erakogu

Nagu teame, on Saue valla piire viimase sajandi jooksul mitmeid kordi muudetud. See tähendab, et paljud praegused Saue valla äärealadel olnud mõisad on kas valla piirest välja arvatud või siia juurde tulnud. Vaatame, kuidas toimus see piiride nihutamine Saue valla edela- ja lõunaosas.

Tuula ja Valingu – nagu õde ja vend

Omal ajal sundkorras Sauega liidetud ja vahepeal ära olnud Tuula ja Valingu mõisa(valla)d jäävad mõlemad kuni tänaseni mingil moel Keila mõjupiirkonda. Paistab ju Keila kiriku torn üle lageda põllu Valingu külasse ära ja ka Tuula mõisast on Keila keskusesse umbes tunniajane jalgsimatk. Umbes 60 aastat oligi kihelkonnakeskus Keila neile ka vallakeskuseks.

Kuigi mõisamajanduse eksisteerimise viimase kolmveerandsajandi jooksul kuulusid mõlemad ühele mõisnikusuguvõsale, oli nende saatus esialgu üsnagi erinev.

Valingu küla kohta on teada, et see andis nime keskajal Eestimaal tegutsenud Wallinghese vasallisuguvõsale, kelle saatusest aga midagi lähemalt teada ei ole. Ordule ja seejärel Rootsi kroonile kuulunud Valingu küla pantis 17. sajandi algul kuningas Karl XI jõukale Tallinna raehärrale Johann Stampehlile. Kui maad pärast raehärra surma kroonule tagasi läksid, müüs järgmine kuningas, Gustav II Adolf, Valingu ja Tapi küla ühele oma parimale väejuhile, feldmarssal Gustav Hornile.

Valingu mõisa asutajaks peetud Hornile kuulus juba varem ostetud Aila küla ning tõenäoliselt just tema ühendas Valinguga ka Reomäe küla. Viimasest on alles vaid praegu Ääsmäe alla kuuluv Reomäe talu.

Horni väimehe, veidi aega Tallinna kindralkuberneriks olnud Nils Bielke pärijatelt läks mõis pärast Põhjasõda siinkandis maid omanud Knorringite suguvõsale. Magnus Gabriel von Knorringil meespärijaid ei olnud. Väimees, kellele kuulus ka Jõgisoo mõis, müüs 1794. aastal Valingu Tollidele, kes juba olid naabermõisa Tuula omanikud. Tollidelt ostis 1815. aastal Valingu mõisa Lõuna-Eestist pärit Wilhelm Samson von Himmelstierna.

Valingu peahoone on hävinud. Säilinud on vaid paar pilti keskosas kahekorruselise hoone fassaadist, neist üks juba siis, kui hoone oli varemetes. Tõenäoliselt mitmes järgus ehitatud hoone sai oma lõpliku väljanägemise ilmselt Tollide ajal. Himmelstiernad panustasid pigem põllumajandushoonete ehitamisse, millest mõned on, küll nõukogude ajal tugevalt ümber ehitatuna, säilinud tänaseni.

Tuula küla koos paljude teistega läänistas Taani kuningas tõenäoliselt eesti soost Saaremaa mehe, tulevase kõrge riigiametniku pojale Odwardus Lodele. Tema elu lõppes kuulsusetult – ta kukkus Väinameres läbi jää ja uppus.

Orduajal kuulusid Tuula maad Keila mõisa koosseisu, kust neid jupikaupa jagati teenekatele alamatele. Ürikud on lünklikud ja järjepidevalt saab Tuulast kui mõisast rääkima hakata alles Rootsi ajal, kui kuningas Gustav II Adolf andis 1624.aastal terve hulga Keila kandi külasid Toompea lossisekretärile Hans Hanssohnile. Põhjapoolsetest küladest moodustati Hanssohni pärandi jagamisel hiljem Käesalu mõis. Koos aadlitiitliga Elfringi nime saanud perekonnas käis mõis käest kätte kuni 1792. aastani, kuni selle omanikuks sai üks jõuka Tollide suguvõsa esindaja. Mõis käis veel paar korda käest kätte enne kui 1845.aastal kuni mõisaajastu lõpuni Valingu Samson von Himmelstiernade omandiks sai.

Tuula esialgu väga suurest ühekorruselisest hoonest on tänaseks alles alla poole. See üsna arhailine maja on tõenäoliselt 18. sajandil ehitatud. Mõisas panustati eelkõige karjamajanduse arendamisse. Tuula laudad, millest suurem osa on kahjuks varemeis, olid omal ajal kahtlemata põllumajandusarhitektuuri parimad näited. On kiiduväärt, et üks neist on kogukonna algatusel korrastatud küla kooskäimiskohaks. Vanadelt plaanidelt on näha, et mõisate juurde kuulusid ka kenad pargid ja rohtaiad. Tuula mõisapuiesteest on säilinud vaid lühike jupp, kuid Valingu peatänavaks olev võimas laialehiste puudega puiestee mõjub praegugi väärikalt.

Tuula mõis 20. sajandi algul
Tuula mõisa peahoone säilinud osa

Karjakasvatus ennekõike

Et mõisaid mugavamalt majandada, tehti territoriaalseid ümberkorraldusi ning Valingu mõisa maad Keila jõe vasakkaldal liideti Tuula mõisaga. Üle jõe ehitati sild, et oleks mugavam kahe mõisa vahel liigelda ja majandusasju ajada.

Loe veel

Seoses piiride muutmisega sai Tuulast suur ja vägev mõis. Valingult saadud maadest korraldati kaks karjamõisat. Vastu Ohtu mõisa piire olnud Suur-Aru müüdi vahepeal maha, et saada raha mõisa majanduse ümberkorraldamiseks. Majandusliku olukorra paranedes osteti see tagasi. Suur-Aru talukohas on mõisaaegsetest hoonest säilinud vaid varemed.

Harutee-Keila maantee ääres asuv Pällu kandis karjamõisana perepoja auks saksakeelset nime Hermannshoff. Selle asundustaluks jagatud maavalduse elumaja on kenasti korrastatud ja erakätes. Himmelstiernad olid haritud (pojad õppisid Tartu ülikoolis) ja eesrindlikud põllumehed. Wilhelm(sen) parandas põllumaid ja rajas Tuula põldudele drenaaži. Mõisas peeti puhast tõugu Hollandi-friisi piimakarja ning tema pojapoja Ernst Wilhelm Gustavi eestvõttel seati nende oma mõisas ja Eestis üldse– tõenäoliselt esimesena Tsaari-Venemaaal– sisse piimakarja jõudluskontroll.

20. sajandi algul olid mõisas enamuses kasutusel puhaslaudad. Loomad sigisid hästi ja need, mis oma karja täiendamisest üle jäid ,müüdi naabermõisnikele või isegi välismaale. Tuulas ja Valingul oli põlistalusid suhteliselt vähe ning Himmelstiernad ei kiirustanud oma maid kruntideks jagama. Nii planeeriti mõlemast mõisast alles Eesti Vabariigi ajal hulk asundustalusid peamiselt oma mõisa töölistele. Karjakasvatustraditsioonid jätkuvad mõlemas mõisas tänagi.

Maidla – rahusadam sisemaal

Üks viiest Maidla-nimelisest mõisast sattus Saue valla (siis veel külanõukogu) alla seoses nõukogudeaegse majandite ja haldusüksuste piiride ühildamisega.

Maidla käes on vist siitkandi rekord läbi ajaloo mitme erineva omavalitsuse alla kuulumises. Enne Sauega liitmist oli Saku külanõukogu, sellele eelnevaid vallakeskusi oli veel õige mitu.

Küla eestikeelne nimi on kohandatud esimese teadaoleva mõisniku Tönnis Maydelli nimest. Rootsi kuninga armees Peipsi laevastiku admiraliametit pidanud mees ise ristis oma mõisa rahusadamaks – saksakeeles Wredenhagen. Sellal kuulus Maidla veel Keila kihelkonna alla. Praegune Maidla kleebiti 18.sajandi algul, tõenäoliselt Stackelbergide ajal, kokku kahest väikemõisast.

Teine neist, Hageri kihelkonnas asunud Pärinurme, asus umbkaudu praegu sama nime kandva küla maadel. Maidla küla, mille maadele samanimeline mõis tekkis, oli aga praeguse külakeskuse juures ja kandis Taani hindamisraamatus Soo(de)taguse küla nime. Maydellide käest läks küla juba Rootsi ajal uutele omanikele ja need vahetusid õige tihti.

Uus ajastu algas sellega, kui Peeter I kinkis Põhjasõja ajal Maidla mõisa oma soosikule, hiljem Eestimaa kindralkuberneriks saanud kindraladmiral Fjodor Apraksinile. Kõrge riigiametnik tõi Maidlasse soomlastest sõjavange, et tühjale külale eluvaimu sisse puhuda ja mõis üles ehitada. Järeltulijateta Apraksini surma järel käis mõis tihti käest kätte, sest pojad eelistasid isade poolt ostetud mõisakesele paremaid paiku.

Maidla õitsenguaeg oli eestlasest mõisniku Michel Markgrafi ja tema poja Hugo ajal, kes tegutsesid siin 1871. aastast mõisa võõrandamiseni. Ühe esimese ettevõtmisena rajas Markgraf Maidlasse kooli ja ehitas lõpuni mõisa poolelioleva peahoone.

Markgrafid viisid majanduse heale järjele. Siingi keskenduti loomakasvatusele, algul nuumhärgade, seejärel piimakarja kasvatamisele. Mõisal oli viinavabrik, veski ja meierei. Maidla väikese, kuid kena mõisahoone allakäik sai alguse, kui Põllutööministeerium pani asundustaludeks jagatud mõisasüdames asuva peahoone 1930. aastal oksjonile koos kohustusega võitjal selle saaliosa ja parem tiib lammutada ning ära vedada, mida ka tehti. Allesjäänud osa lagunes aegade jooksul omanike suutmatuse tõttu rasketel aegadel seda korras hoida. Tänaseks on püsti vaid müürid. Kõrvalhoonetest on oma algse välimuse säilitanud jõe kaldal olev võssa kasvav veski- ja viinavabriku hoone.

Maidla mõisa peahoone 20. sajandi algul
Maidla mõisa peahoone 21. sajandil