Seekord laadal lumega: õige laadaline võtab kaasa hea tuju

 (1)
Lindora laat lumega... otse Võru-Obinitsa maantee ääres. Foto: Maret Kallas
Lindora laat lumega... otse Võru-Obinitsa maantee ääres. Foto: Maret KallasMeie Vald

28. oktoobri varahommikust saadik käib Võru-Obinitsa teel Lindora bussipeatuse ümbruses Lindora laat, mis on Eestis ainulaadne. Igal aastal, juba hallidest aegadest alates, peetakse laata simunapäeval ehk 28. oktoobril - vaatamata sellele, kas on äri- või puhkepäev, sajab vihma või on lumi maas. Lindora laata nimetatakse veel ka lambalaadaks ja päikesetõusulaadaks.

Lindora on kolme valla - Vastseliina, Meremäe ja Lasva - traditsioonide ja oskuste ühinemiskoht. Lindora teeristis kohtub Võrumaa Põlvamaaga ning seto kultuur eesti omaga. Laat on eripärane selle poolest, et ajalooliselt pole keegi seda kunagi korraldanud, vaid inimesed lihtsalt on alati teadnud, et sel kuupäeval kaubitsemine toimub. Esimene laat peeti siin juba 1920. aastate alguses. Algselt kaubeldi ainult koduloomadega.

Hiljem hakati kaubitsema veel tööstuskaupadega, omavalmistatud esemetega, käsitööga ja aiasaadustega. Ei puudunud ka koduõlu. Kauplemine toimus varavalgest hilisõhtuni.

Ka praegu algab laat varavalges ja viimased kauplejad lahkuvad õhtupimedusega, ent hää kraami soovijal tasub ikka varakult kohale tulla. Sellest ka nimetus päikesetõusulaat.

Laadale tulevad kauplema kohaliku toidu tootjad, käsitöö ja toidukraami müüjad kohapealt, mujalt Eestist, Venemaalt ja ka Lätist. 1980. aastate keskpaiku tekkis kartus, et põline laadatraditsioon hakkab välja surema, kuid järgneval kümnendil sai laat taas uue hoo sisse. Huvitav on märkida, et Lindora laada toetajate hulgas on Vastseliina Teisipäevaklubi, mis vastupidiselt meie valla Kolmapäevaklubile koosneb meestest. Tegutsevad nad 1994. aasta sügisest.

Seotud lood:

Kuna sel aastal oli 28.oktoober pühapäev, otsustasime naisteklubiga Kolmapäev teha Lindorasse tutvumissõidu, seda enam, et meist keegi polnud seal käinud. Ju ikka suuresti sellepärast, et laat on sattunud enamasti äripäevale.

Päev oli laada külastamiseks viimaks ometi ideaalne: nädalavahetus, talveajale üleminek andis võimaluse tund aega kauem magada, lisaks ilus ilm, mis sest, et lumi maas. Eelmisel aastal oli laat reedel, aga kuna see aasta on liigaasta, kukkus laat korraga kaks päeva edasi. Nii et järgmine laat satub puhkepäevale alles 2017. aastal.

Õige laadaline võtab kaasa hea tuju, paneb end ilmastikule vastavalt riidesse ja on hommikul vähemalt kell kaheksa kohal, siis on vähem probleeme auto parkimisega. Hilisemad kohalejõudjad peavad arvestama sellega, et laadapaigani jõudmiseks tuleb maha kõndida mitu kilomeetrit.

Meie asusime Vastse-Kuustest teele hommikul kell kaheksa.

Ausalt öeldes kartsin, et läheme hilja, kuna olime saanud infot, et laat algab hommikul väga vara ja kaubad lõppevad ruttu. Tegelikult aga jõudsime kohale täpselt parajal ajal. Pakuti suures valikus lambaliha ja pähkleid, kuremarju ja koduõlut, suitsusinki, -kanu, -vutte, -kala ja -vorsti, pirukaid ja saiakesi, sibulaid ja küüslauku, hõõgveini ja handsat, mett ja moosi, kõikvõimalikku käsitööd, vanavara. Isegi seapõrsaid, kassipoegi, jäneseid ja kodulinde sai osta.

Peale selle veel esinejad, loterii- allegrii ja kõiksugu toitlustajad. Kui ma vaatasin kõiki neid käsitööesemeid, käsitsi kootud ja heegeldatud mütside ja kinnaste rivisid, mitmesugust vanavara, siis tekkis küsimus, et mis nendest lõpuks saab.

Kas tõesti kõik see nasvärk leiab endale millalgi ostja? Rikkaks vist selle äriga ei saa. Saigi siis ostetud seepi ja lambaliha ning muud headparemat.

Potisetudelt õnnestus kauba peale saada ka pits tõelist setu hansat (puskarit). See on jook, mis on parim külma peletamiseks. Ja eks natuke viluvõitu ju oli ka. Potisetudega sai ka soodsat äri aetud.

Tütre Meriti abiga õnnestus suure kausi hind poole peale kaubelda, müüjaks kena setu tsura. Kuna rahvamass oli nii suur, siis paljudele lettidele lihtsalt ei pääsenudki ligi, aga siin on positiivseks pooleks see, et raha jäi alles.

Kui ära tulema hakkasime, siis väga paljud alles saabusid.

Aga kell oli siis ju ka alles kaksteist. Bussis jäi kõlama mõte, et peaks ka edaspidi Lindora laadale tulema.

Laadal käimisega meie päev ei lõppenud. Edasi suundusime Piusale, kus meid ootas peent maitseelamust pakkuv lõuna kohvikus Kolme Sõsara Hõrgutised.

Piusal on nüüdseks juba kaks aastat käigus Piusa koobaste külastuskeskus. Tutvusime meiegi majaga, vaatasime väikest filmikest ja käisime muuseumikoopas talvituvaid nahkhiiri vaatamas. 

Piusa koobaste sügavustesse külastajaid ei lasta, siiski õnnestus platvormilt piiludes näha ka talvituvaid nahkhiiri. Foto: Maret Kallas Meie Vald

Saime teada, et tegemist on Ida-Euroopa suurima nahkhiirte talvituskolooniaga. Vaadata saime nahkhiiri kinniselt vaateplatvormilt.

Külastuskeskuse meisterdamistoas tegime endale erinevates värvitoonides liivadest kauni liivapudeli. 

Piusat jäi meenutama eri värvitoonides kohalike liivadega täidetud pudel - igaühel isemoodi. Foto: Maret Kallas Meie Vald

Ja oligi ilus pühapäev organiseeritult möödunud. Kodus oli tarvis kohe laadakaupa uudistada ja mekkida.