Seiklusjutt Harjumaalt: kuidas külavanem prügipätid otse teolt tabas
Hüüru külavanem Arnold peab oma firma kontorit Uuel tänaval. 8. oktoober oli tööpäev nagu iga teinegi, aga ootamatult tabab Arnoldi silm Uus tänav 23 sotsiaalmaja juurde ladustatud ehitusjäätmeid. Paar koormatäit ja näib selline sorteeritud ehituspuit. „No ju on nendele sotsmaja elanikele küttepuitu toodud,“ mõtleb Arnold.
Reedel samal trajektooril liikudes peab mees aga autoroolis napilt vanduma hakkama. Eelmise päeva kuhilatele on lisandunud veel vähemalt kolm koormatäit, aga nüüd juba mehe sõnul totaalset sodi: puit segamini papi, taku, villa, saepuru ja paekividega. Arnold võtab kõne valla keskkonnaspetsialistile, kes tuleb kohale, teeb pildid ja fikseerib olukorra. Ega muud sellel hetkel teha saagi. Ometi on Arnoldi närv ikka tõsiselt mustaks läinud. „Nahaalselt lihtsalt reostatakse valda, neid ebaseaduslikke jäätmekoormaid on viimasel ajal üle valla ikka väga tihedalt puistama hakatud,“ meenutab külavanem oma emotsioone.
Paar tundi hiljem Pealeõunal töösõitudelt tulles näeb mees, et sinnasamasse on lisandunud veel koorem värsket sodi. Nüüd saab Arnoldil mõõt täis – võtab joonelt suuna oma kontorisse, kerib lahti päevased turvakaamera salvestused ja tabab sealt sinise konteineriga auto edasi-tagasi sõitmas. Ja siis meenub mehele, et sedasorti masinat nägi ta ka eelmisel päeval Uue tänava kandis liikumas.
Kalleblomqvistilik detektiivisäde tuksatab peas põlema, mees saadab kuu peale planeeritud tegemised, haarab kaasa fotoaparaadi ja videokaamera ning sätib end sündmuskoha lähedusse varitsusse. Turvalindilt saadud info lubab oletada, et kui loogika alt ei vea, siis ajaliselt võiks kohe-kohe uus koormatäis saabuda.
Tagumikutunne ei peta. Vaid 15 minutit hiljem näeb Arnold juba tuttavat sinise konteineriga masinat tulemas. See peatub kenasti viimase mahalaaditud koorma juures, autojuht hüppab välja ja hakkab juba luuki avama, kui märkab Arnoldi valget masinat eemal. Krabab kähku telefoni järele ja pageb kabiini.
Arnoldil samal ajal lööb juba veri kõvasti pähe. Sest nagu ühes koomilises krimifilmis ei käivitu ühtäkki tema auto mootor. Selline viga sel küljes, et kui paagis pole kindlas koguses kütust, tõmbab kuskilt süsteemi õhku ja mootor ainult kiunub kapoti all. Ühe käega lülitab Arnold sisse videokaamera asitõendite salvestamiseks ja teisega sudib rooli kõrval võtmega, et mootorile hinge sisse saada. On juba valmis jooksma üle põllu, et oma suure kerega ise risti veoki ette teed blokeerima minna, kuni masin lõpuks halastab ja tuurid üles võtab. 50 sekundiga on mees juba sündmuskohal, pargib oma auto veokile ette, rebib esiukse lahti ja käsutab autojuhi välja. Sellel on vihast külavanemat nähes habe juba tudisema hakanud. Arnoldi suhteliselt jõulistele küsimustele: „Nimi? Mis nimi on? Kes su siia saatis? Mitmes koorem täna? Aga eile? Üleeile? Dokumendid siia! Kohe!“ suudab vaene suli vaid kokutades vastata ja silmi plaksutada.
Samal ajal hakkab helisema autojuhi telefon. „Kes see on? Ülemus? Anna siia see telefon!“ rabab Arnold ise helistaja toru otsas. „Sinu auto on see, mis toob Hüüru külla sodi? Selge! Kas ma kutsun politsei või politsei koos kiirabiga? Sõida siia! Sõida kohe siia, sulle öeldi!“
Samal ajal Vatsla külas
Vallavanem Andres on just koju jõudnud. Reede õhtu. Ilm ilus. Saab lipsu lõpuks lõdvemaks lasta ja kingapaelad lahti sõlmida. Telefon heliseb ja ekraanil plingib Arnoldi nimi. „Tule kähku Hüüru, ma sain ühe kätte!“ kostub ärritunud hääl telefonist. Andresel hakkab korraga kiire. Kingi enam jalga ei jõua pannagi, varba otsa lendab Crocsi kummiplätu ja juba ongi autonina hoovist väljas. Vallavanem saab poolelt sõnalt aru, mis toimumas on. Juba nädalaid on mees koos paari teise vallamaja inimese ja volinikuga valla peal luuret tegemas käinud. Prügimäed tekivad igale poole justkui üleöö ja nii kiiresti, et ei jõua reageeridagi. Ja kui kuskil pättidele jaole saada õnnestubki, jätavad nood selle paiga maha ja võtavad järgmise suvalise koha. Raha hais on neil sõgedatel koos prügihaisuga ninas. Mõni on kätte ka saadud, aga näib, et väiksema kaliibriga tegelased. Vallavanemale tundub, et isetekkeliste prügimägede taga on miski süsteemne võrgustik oma juhtide ja tankistidega.
Rusikas kipub rooli peal rulli kiskuma, aga Andres saab aru, et eelkõige on vaja mõelda strateegiliselt. Kuidas eesootav operatsioon välja mängida nii, et silmus pahalaste kõri ümber korralikult pingule saaks tõmmatud? Esimest korda mitme kuu jooksul on tekkinud võimalus, et otse teolt tabamine viib nii kaugele, et kätte saab ka pealikud. Natuke teeb talle muret ka võimalus, et Arnoldil tunded üle pea käivad, vaja ruttu kohale jõuda, enne kui asi käest võib minna. Gaasipedaal saab jõulisema surve.
Hetke pärast Hüürus
Samal ajal seisab Arnold endiselt sündmuste keskel. Ta on jõudnud helistada juba politseisse ja vallavanemale, on neid parasjagu ootamas, kui läheneb veel punane väikebuss. Peatub joonelt Arnoldi masina taga, välja hüppab heas toitumuses noor mees, sigaret hambus: „Mis toimub? Kuule, ajame nüüd asja rahulikult. Laseme auto minema ja ma räägin sulle. Inimesed tellisid küttepuid. Inimesed noh, need, kes siin elavad.“
Auto minema laskmise ideele tõmbab Arnold jõuliselt vee peale – mis mõttes laseme asitõendil minema sõita. Astub siis noore prügibossiga ladustatud koormate juurde ja osutab sodile maas: „Seda nimetad sa kütteks või? Neid juhtmeid, telliskive? No palju õnne,“ ei suuda mees irooniat vaka all hoida.
Mõne minuti pärast laekub järgmine masin. Seekord vallavanema oma. Andres kaeb seltskonda ja avastab, et lisaks Arnoldile on talle juba tuttav ka noor prügiboss. Seesama mees on juba vallamajas vaibal käinud. Hüüru kõrval ei ole ju puutumata jäänud ka teised valla piirkonnad. Mõni aeg tagasi said vallaametnikud jälile Koru tänaval asuvale isetekkelisele sodimäele, mille taga paistsid sellesama sõjaka noormehe kõrvad.
Viimane saab ühel hetkel peale ülbevõitu käratsemist aru, et tema jaoks on seekord lood päris hapud ja muutub üpris koostööaltiks. Proovib küll veel oluliselt taltsama häälega küsida, et äkki ikka ei peaks asja ametlikuks ajama ja kas ikka on politseid vaja. Küla- ja vallavanem jäävad endale kindlaks, et on ikka vaja küll. Koos autojuhiga kirjutab prügiboss lõpuks Arnoldi autost leitud suvalise arvepaberi tagaküljele omakäelise tunnistuse sündmuse asjaolude kohta ja viited väidetava tegeliku korraldaja kohta. Tunnikese pärast laekunud politseigi võtab ütlused ja meeste kontaktid. Ärev õhtupoolik on lõpule jõudnud.
Päris õhtul – klaasike rummi
Arnoldil on adrenaliin veel suhteliselt üleval. Läheb koju, valab endale klaasi rummi ja räägib sündmustest naisele, võtab veel mõned kõned ja kirjeldab õhtut paarile sõbralegi. Hoolimata sellest, et oma tööd selleks päevaks soiku jäid, on mees ülirahul. Olukord, et kaabakad Saue valda sodiga üle valavad, on juba liiga kaua kestnud. Alles oli juhus, kus oma küla mees tellis pinnasetäitmise, aga teenusepakkuja kasutas seda võimalust, et maasse kaevata igasugust ehitussodi. Ja nüüd on maaomanik üsna nigelas seisus – seadus ütleb, et selle reostuse on kohustatud likvideerima maaomanik, kui teo toimepanijat ei ole võimalik kätte saada. Täna sai aga sulid otse teolt tabatud ja nüüd on võimalik nad vastutusele võtta. „Saab sellele suurele jamale kuskile joone alla tõmmata ja asja lõpuni ajada,“ konstateerib k
