Septembrist lõhnab Vae tänav värskete küpsetiste järele
Laagris Vae tänaval avatud Leivapoe lugu võiks olla innustav näide julgusest teha oma elus kannapöördeid ja leida uus tegutsemisvaldkond. Samavõrra võiks kanda see narratiivi, milles mees aitab oma naise unistuse ellu viia. Fookus võiks olla ka lihtsalt teadmisel, et nüüd on Laagri rahval võimalus end iga päev värske leiva- ja saiakraamiga hellitada. Aga tegelikult peidab Laagri Leivatoa loomine kõiki neid nüansse.
Nagu teine kodu
Kui Laagri keskuse ringristmikult paremale Sagro poole hoida, jääb halli hoone fassaadil silma napisõnaline reklaam -Laagri Leivatuba, aga ninna hakkab kohe ahjusoojade küpsetiste kutsuv aroom.
Sisse astudes satub külastaja otsekohe veel intensiivsemate lõhnade virr-varri -kaneel, natuke õuna ja rukkipõllu maiku. Põllega perenaine Tiina leti taga askeldamas, nurgas massiivne ahi, mida tahaks kohe käega katsuda, et kas on soe ka? Akna all vanamoeline linikuga laud, näha kohe, et hoolega hiljuti lihvitud-peitsitud. Selline hubane koht, nagu koju oleks jõudnud.
“Eks me püüdsimegi siin vastukaaluks moodsale köögisisustusele poeosa hoida kodusemana. See laudki - see on minu vanemate oma, ostsid selle, kui nooruses oma esimese raha said. Nüüd tegin ise oma kätega korda,” õhkub Leivatoa loonud perekond Agukase meespoole Andrese jutust rahulolu.
“Kui siin ei oleks nii mõnus ja hea olla, siis mina küll ei tea, kuidas oleksin selle alustamise kiiruse ja ärevuse juures vastu jaksanud pidada,” täiendab Tiina Agukas. Ja just selle koduse tunde hoidmise nimel toimetab leti taga ka perenaine Tiina ise, mitte palgatud tööjõud.
Üks sulgunud uks avas teise
Tiina, kes nüüd üksiti Leivatoas perenaise rolli peab, on tegelikult aastatepikkuse kogemusega pangaametnik. Kui 2008. aastal majanduses kibedaks läks, ulatati Tiinalegi koondamisteade. Sealtpeale toimetas Tiina kodus ja avastas enese jaoks leivaküpsetamise. “Sõbrad sõid ja ütlesid, et kui oleks kuskil Tiina pagaripood, siis küll ostaks,” meenutab Andres.
Nii sai mõte idanema pandud ja hakati otsima kohta, kus ideed realiseerida. Oluline tegur oli avatava pagaripoe juures kodulähedus, perekond resideerub nimelt Laagri külje all Koidu elurajoonis.
Sobivad ruumid leiti Sagro majast ja neis tehti kapitaalne remont, tõsteti põrandaid, soojustati seinu, sisseseadest ja sisekujundusest rääkimata.
Hea idee, natuke raha ja kuhjaga bürokraatiat
Koguinvesteeringuks pereettevõtte käimalükkamiseks ütleb Andres olevat ümmarguselt miljon krooni. Kümnendik summast saadi EAS-ilt alustava ettevõtja toetuse alusel ja selle eest soetati kööginurka imposantne hõbedane ahi. “See on selline kivipõhjaga ahi, nagu vanasti oli. Selles tõesti tuleb kohe teistsugune leib, kui kodus kuumaõhuahjus tehes. Koorik on selline krõbe ja ehe,” rõõmustab Tiina.
Kui EAS-iga asjaajamine läks kiiresti ja konstruktiivselt, siis tunnustuse saamine Veterinaar- ja Toiduametist võttis esialgu planeeritust märksa rohkem aega.
Nõuti mõnda paberit, kuna keegi oli selle seadusesse lihtsalt kirja pannud ja erandite võimalust pole antud. “Näiteks oli vaja saada maja välistrasside plaane. No kust me selle võtame ja milleks seda vaja on, meil ei ole ju välistrassidega mingit pistmist,” imestab mees. Vastavad paberid siiski leiti, aga nende sisusse keegi süüvima ei hakanud, lihtsalt sai linnukese kirja, et olemas.
“Kõik nõuded on tehtud universaalseks. Põhimõtteliselt on need ühed ja samad nii Leiburile kui Laagri Leivatoale, aga seadusloome on selles vallas lihtsalt selliselt kujundatud,” võtab Andres Eesti ettevõtluspoliitika kokku. Mees leiab oma kogemusest, et väikeettevõtluse arendamiseks peaks seadusloome vastavalt ettevõtte suurusele teatud osas siiski diferentseeritud olema.
Mitte veest ja jahust, vaid piimast ja võist
Leivatoa kontseptsioon on lihtne -ise koha peal toota ja müüa, ei ole plaanis suruda oma tooteid ka suurkettide müügiriiulitele. “Seal jääksid need tagasihoidlikes pakendites, aga südamega tehtud väiketootja asjad õnnetult anonüümse masstoodangu varju,” arvab Andres.
Leivatoas püütakse küpsetamise juures toodete koostisosad hoida võimalikult looduslähedased ja kvaliteetsed. “Müüme siin näiteks ka tavalist saia. Aga kui vaatad Selveris Kirde saia pakendi pealt koostisosi, näed vett, jahu, pärmi, emulgaatoreid ja stimulaatoreid, siis meie sai saab alguse ikka võist, piimast ja munast ning ei mingeid stimulaatoreid,” kirjeldab Tiina. Poe nimele kohaselt leiab lettidelt muidugi ka mitut sorti leiba -tumedast rukkijahust ja seemnetega, ürtidega sepikut ja peenleiba. Lisaks viit-kuut sorti pirukaid ning magusaid saiakesi ja plaadikooke. “Hitttoodeteks on kujunenud kilupirukas ja porgandikook ning muidugi rukkileib,” valgustab Tiina klientide eelistusi. Leiba saab osta nii pooles mõõdus kui tervena. Sortiment on alles välja kujunemas, nii võib praegu pea iga päev letil mõnd uudistoodet kohata. Proovipartiina on näiteks kätt proovitud itaaliapärase ciabattaga ja katsetatakse tooteid speltajahu austajatele. Vilumuse saavutades tahetakse hakata pakkuma ka kringlite ja tortide ettetellimise teenust. Kui Leivatuba avatakse ennelõunal, siis leib pannakse ahju juba varahommikul. “Ega ahjusoe leib ei olegi veel söömisküps, enne peab 3-4 tundi rätiku all seisma,” jagab Tiina kogemusi.
Lähtekohaks kvaliteetne ja looduslähedane tooraine
Igasuguseid säilitusaineid tahetakse poekeses vältida ja tooraine ostetakse väga valitud tarnijatelt. Näiteks rukkijahu tuuakse kohale Väike-Maarjast Kaarli talust. “Olen ise seda kodus küpsetamisel kasutanud ja tean kindlalt, et nende tootmine on looduslähedane.” Loomulikult teeb see ka tooraine hinna kalliks. “Seesama rukkijahu on 3-4 korda kallim, kui näiteks Leiburi leibades kasutatav,” toob Tiina näite. Seetõttu on tooted Leivapoes nõks kallimad, kui näiteks paarisaja meetri kaugusel asuvas saiakioskis bussipeatuse juures.
Kuluefektiivsusest saab Andrese sõnul rääkida Selveri Fazeri saialeti ees, kus külmutatud tooted suurest tsehhist kohale tuuakse ja ahju pistetakse. “Ma usun, et meie klient oskab väärtustada seda, et küpsetatakse väikses koguses koha peal ja heast materjalist, see emotsioon loeb,” usub Andres. Kuigi poes on printsiip, et püütakse pakkuda vaid värsket toodet, siis alati ei suudeta täpselt koguseid arvestada. Nii müüakse järgmisel päeval eelmise õhtupooliku saiakesi poole odavamalt ja kui leivalsaial möödub parim enne kuupäev, siis hinnatakse alla ja pakutakse soodsamalt. Seega võib alati julgelt sisse astuda - midagi ikka leidub, mis ka väiksema sissetulekuga kodanikule taskukohane on.
Kogu pere ametis
“Lisaks sellele, et see on äri, on siia ikka kõvasti südant ka sisse pandud,” arvavad Andres ja Tiina. Pere on seda usku, et kui teha asja soojuse ja entusiasmiga, siis küll see käima läheb. Rikkaks saamist Leivatoaga ei planeerita ja ise toimetatakse reaalselt igapäevastes tööprotsessides. Palgal on ainult pagar Leena, kelle kõrval Tiina järjekindlalt oma oskusi lihvib, ise samal ajal ka klientidega suheldes.
Teda abistab paaril päeval nädalas ka tütar, kes ülikooli kõrvalt kena töökogemuse ja taskuraha saab. Andrese peal on majanduslik pool.
“Sellise väikeettevõtluse puhul ei ole mõeldav, et ise olen omanik ja direktor ning palkan väljastpoolt töötegijad,” on Andres kindel. Nii loodetaksegi hakkama saada valdavalt oma jõududega, vaid üks pagar on Leena kõrvale kavas veel palgata. Juba on otsitud ka, aga hea käega ja kohustetundlikku küpsetajat olevat ka tänase masu ja tohutu tööpuuduse tingimustes üsna võimatu leida. “Iseenda jaoks tegemine - see on selline eriline tunne. Muidugi on olnud närvesööv ja väsitav, aga see on mind inimesena väga palju kasvatanud,” on Tiina rahul, et tema unistus pere toega on lõpuks reaalsuseks saanud.
