Alumiiniumi saadakse boksiidist ja selle tootmine on väga energiamahukas.

 Et alumiinium reageerib paljude lihtainete ja hapetega, tõrjudes välja vesinikku ning reageerides ka leelistega, moodustades aluminaate, pole alumiiniumist anumad tervislikud ega püsi tarvitades ilusatena. Omal ajal, kui taoliste anumate tootmist alustati, sellest ei teatud.

 Ent alumiinium on endiselt hinnas ja kasutusel väga-väga paljudes eluvaldkondades. Tänapäeval märkame alumiiniumi ehk kõige enam linnapildis - hoonetel, kus teda on kasutatud aknaraamide, uste, piirete, torude, valgustite jm. valmistamiseks.

 Kui vanad need köögianumad on?

 Käesoleva näituse anumad on aastatest 1934-1980, toodetud nii Eestis kui Venemaal. 1934. aastal avasid juudi ärimehed Tartus alumiiniumiasjade vabriku „Tav", kus valmistati igasuguseid köögi- ja majapidamistarbeid nagu kohvi-, tee- ja piimakanne, keedupotte, panne, lusikaid jne. Toormaterjal veeti sisse välismaalt, kaubeldi nii sise- kui välisturul. Lusikaid müüdi Indiasse, Pärsiasse ja Aafrikasse. Ööpäevas valmistati 60 tuhat lusikat. Vabrik töötas 2 vahetusega, seal oli 93 töölist. Pärast Teist Maailmasõda jätkas samas kohas Tootmiskoondise „Vasar" tsehh nimega „Almeta" alumiiniumnõude tootmist.

 Alumiiniumist nõud olid Setomaal üsna levinud, sest nad olid kerged ja vastupidavad, eriti võrreldes vanemate savi- ning puuanumatega, mille valmistamine oli pealegi väga töömahukas.

 Muuseum ootab täiendavaid alumiiniumnõude pakkumisi. Eriti teretulnud on kruusid, erinevas suuruses kausid, kannud, visplid ja kuumaalused, aga pakkuda võib muudki. Ootame pakkumisi ja tulge tutvuma uue näitusega!