Proovin reisist rääkida järjekorras. Esimese punktis Puurmannis nägime renoveeritud lossi. Lossihoone on üks Eesti kauneimaid, esinurka ehib viiekorruseline kaheksa tahuga torn. Peagi hakkas paistma Saadjärv, mis on oma 700 hektariga on suurim järv Vooremaal, Eestis viiendal kohal. Saadjärve kaldapealsel paikneb Jääaja keskus, mis on unikaalne ja omanäoline turismiobjekt ning mitte ainult õpilastele. Eelkõige neile, keda huvitab looduse ja inimasustuse areng pärast jääaega. Saadjärv on populaarne rahvaluules, seal võib näha Kalevipoja kolme lingukivi. Järv ulatunud meie rahvuskangelasele pastlapaelteni. Jääajaga ongi tekkinud voored kulutus-kuhjevormidena nagu suured leivapätsid. Järve kaldale on pandud kollane aken, juhtimaks meie tähelepanu elule kahe maailma piiril .Eks need märgid kutsuvad tutvuma imelise looduse ja uuendusmeelse ettevõttega (looduskeskusega). Varasemalt teati seda piirkonda Äksi nõia elupaigana. Nõid oli tuntud muusikapedagoog ,ravitseja ja selgeltnägija.

Edasi viis tee kõige lõunapoolsemasse vanausuliste külasse Varnjasse. Vald on üks suurema tihedusega maavaldu Eestimaal – 32 elanikku ruutkilomeetril. Peipsiääre külades pole kunagi suurtootmist olnud, seetõttu pole uustulnukaid, elatakse eramajades. Peipsiga paralleelselt kulgevad külad on ridakülad ehk tänavkülad, majakesed on ehitatud üksteise kõrvale. Eluhooned on kõrge vundamendiga ning köögivilja kasvatatakse ka kõrgetes peenardes. Öeldi, et kui vanatühi lendas, siis puistas ta eestlasi ühekaupa laiali, aga vanausulisi viskas taevast kamaluga alla. Sellepärast elavad koos.
Saabumisel olid külateed ummistunud sõiduautodest, külalistest ja turistidest. Arvati, et sel aastal õli laadal ostjaid rohkem. 10-ndal sügislaadal pakuti eelkõige sibulat, võeti ikka kohalikku Peipsiäärset kaupa, küsiti sibulaseemet, et ise järgmisel aastal katsetada. Sibulat oli väikese kaunistusega vanikutes, kui ka lahtiselt vastavalt ostja nõudlusele. Punetavad, vitamiinidest pakatavad jõhvikad leidsid endale uue omaniku. Laadarahvale pakuti pannkooke, mitmes valikus suppe. Kahetseti, et ei osatud nii paljude ostjatega arvestada. Laadaplatsilt kostus venekeelset ja venemeelset laulu Kiviõli segakoorilt.

Varnja küla on üks vanemaid aastast 1582, vanausulised jõudsid Peipsi äärde 1730-ndate aastate paiku, eelkõige Väike-Kolkjasse, sajand hiljem Mustveesse, Kallastele ning 19. sajandil Varnjasse. Kõige rohkem vanausulisi elas Peipsi ääres enne II maailmasõda, ligi 8000 inimest, 1997.aastal oli neid ligi 1000 inimest. Enne II ms osati isegi eesti keelt paremini, sest osa mehi käis sisemaal ehitustöödel. Oli võimalik palvemaja külastada. Religioon on vanausuliste jaoks vägagi oluline. Nad ei segunenud teiseusulistega ning seetõttu jäid muust maailmast eemale.

Kolkjas kalarestorani vastas toimus peamiselt suitsukala müük. Mööda külatänavat sinna sõites nägime mitmeid müüjaid tee ääres, seega oli tegemist tänavturuga. Müügiletis oli toore kalana Peipsi koha ja latikas. Suitsukaladest pakuti koha, ahvenat, tinti ,rääbist, siiga, latikat – päris rikkalik valik kohalikelt kaluritelt. Peipsi kaldasoppidesse on kaevatud mitmed kanalid, et paadiomanik saaks oma paadi õue alla tuua, sadamat pole.

Kui juba jääajast oli juttu, siis Peipsi järv on kujunenud madalasse nõkku. Järve põhjakallas on liivane, lõunakallas soine. Peipsi järv on andnud ainest rikkalikuks rahvapärimuseks nt olevat järv tekkinud Kalevipoja tegevuse tagajärjel. Ta kaevas kahe riigi vahele sügava kraavi, et takistada rüüsteretki. Peipsi on siinseid inimesi toitnud ja katnud aastasadu. Peipsi on erinevate kultuuride ja rahvuste segunemiskoht.

Peagi olime Alatskivil. Kõigepealt käisime surnuaial ja panime küünla Juhan Liivi hauale. Meenutasime teda looga „Laulikutele“, mille on viisistanud E. Mägi. Luuletus lõpeb sõnadega „on ilu, elu, valu nii palju ilma sees ja sellest kõik nii vähe on teie lauludes“. Juhan Liivi mõttetera „kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta“ on muutunud käibetõeks. Kalmistu väravas oli vabadussõja monument pärjaga president Rüütlilt.

Läbi pargi sõites olimegi Alatskivi lossi ees, mis valmis Šotimaal asuva Balmorali lossi eeskujul 1885. aastal.19. sajandi esimesest poolest muutusid Eestimaa mõisahooned lossideks. Valget lossi ümbritsevad pargiteed ja avarad muruväljakud. Viimaseks lossiomanikuks oli Nolcken. Lossis on olnud piirivalve, korterid, masina-traktorijaam, Kallaste rajooni täitevkomitee, külanõukogu, kinosaal, raamatukogu. 1993. a lubas üks soomlane rajada taastusravikeskuse, ei jätkunud tahet projektiga edasi minna ning seetõttu läks loss Liivi muuseumile üle. Mõisate uurija Maiste peab Alatskivi lossi suurepäraseks pärliks idapiiril. Teisalt Nolcken oli suur unistaja, sest loss sündis suurest armastusest Josephine vastu. Muinasjutulises lossis kuulsime giidilt põhjalikku ülevaadet mõisahärrade elust, saime teada miks oli ühel perekonnal vaja nii palju ruume, erilise pärlina nägime all keldris mõisateenijate eluolu koos nende vahakujudega. Saime infot muusiku Eduard Tubina elust ja loomingust. Väikses saalis hakkas Aino Reemann meile pakutud võimalusel mängima klaveril meloodiat „Üksainus õis“ (Paul Tammeveski lugu). Jääb ainult imetleda vanaproua vitaalsust, energiat. Südamesse minev lugu ligi 50-le külastajale-rühmaliikmele. Suur aitäh päeva kaunistamast!

Päev jätkus alla 1000 elanikuga linnas Kallastel. Linna on nimetatud ka Punaseks mäeks. Suurimaks vaatamisväärsuseks on Peipsi kaldal paljanduv liivakivipaljand (kilomeeter pikk ja kohati 8 meetrit kõrge).Paljandis paiknevad kaldapääsukeste pesad. Meri on uuristanud paljandit, teisalt on kraabitud nimesid liivakivisse. Majade õues oli näha karakatitsaid, uppumiskindlaid sõidukeid.

Sai käidud kõrgel pangal vanausuliste kalmistul. Väikelinna elanikud hoolitsevad südamega kalmistu eest. Taevast tulev püha peab langema hoolitsetud maale. Nendel inimestel on side surnutega olemas, teatakse varasemaid põlvkondi. Kallaste kalmistu, mis pärit 18. sajandi keskelt on tõeline ajaloomälestis. Tasub peatuda ja jalutada, ainult mitte õhtusel ajal, sest surnu pidi elavaga kaasa tulema ning õhtul ei pääse tagasi kalmistule, kui värav kinni on. Kalmistul on tõeline ristide meri, nagu külas, kus elatakse tihedalt teineteise kõrval, nii on ka kalmistul viimses puhkepaigas rist risti kõrval.

Lõpuks jõudis sibulatee pealinna Mustveesse. Linna sisse sõites oli tee läbi lõigatud silla ja sadamaehituse tõttu. Mustvee on suurepärase kultuuripärandiga kirikute linn. Võib-olla kujuneb kunagi Mustveest tõeline pealinn ida ja lääne piiril. Mitmekesine on Peipsimaa, kus kohtuvad ja sulanduvad eri keeled ,rahvused ja usud. Kuigi külad tühjenevad, pakub piiriäärne suurjärv (nimetakse ka hellitavalt mereks) kõigile avastamisrõõmu. Loodan, et paljudele sai osake Peipsimaast lähedasemaksja põhjuseks edaspidi tagasi uutele avastusretkedele tulla.

Et ei oleks arutut kupatamist tagasiteel, tehti veel peatus Põltsamaa linnaservas. Sai jalutatud Sõpruse pargis, mille rajamisest möödus 40 aastat. Tänavu septembris oleks pargi rajajal Ants Pajul täitunud 70 eluaastast. Kuid raske haigus viis koolikaaslase, aatemehe, loodusemehe, spordimehe, ajakirjaniku, poliitiku kolm aastat tagasi .Alles nägime ETV2 filmi 2004. a graniidiskulptuuride festivalist. Tee Olümpose sangaritele on kivisse raiutud olümpia medalistid, sealhulgas ka Gerd Kanteri nimi. Festivali lõppedes istutati parki tamm, et vaadata milline on tamm 10 aasta pärast. Suurmehe auks istutatud tammejalamile jäi küünal meenutamaks tänamaks Ants Paju.

Jõhvikaid ostmas. Sibulatee piirkonna kohta öeldakse üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri.