Soome eelmise valimisliidu ajal viidi läbi nii-öelda pehme haldusreform. Sellega nähti ette riigipoolsed suured toetused ühinemisele. Kes ei olnud nõus ikkagi ühinema, pidi kohustuslikus korras tegema teiste omavalitsustega koostööd. Koostööpiirkonna suuruseks määrati 20 000-30 000 elanikku. Pärast viimaseid parlamendivalimisi Soomes otsustas võimule tulnud valitsusliit läbi viia siiski uue haldusreformi. Ja miks - see pehmem reform ei andnud tulemust, mida ootas riik. Otsustusõigus läks kohalikest volikogudest eemale. Koostööpiirkondades tekkisid uued kehandid, kus langetati otsuseid, öeldes kohalikule omavalitsusele, et teil pole piisavalt pädevust. Sellise võimu delegeerimise kaudu on otsustamine läinud kohaliku omavalitsuse käest ära. Nüüdne valimisliit jõudiski järeldusele, et omavalitsused tuleb sundviisiliselt ühendada, sundviisiline koostöö ei aita.

Kas ka Eestis on oht et minnakse pehmelt haldusreformilt sunniviisilisele ühendamisele?

Tooksin Taani näite: Taani oli 1970. täpselt samas seisus, milles meie praegu: omavalitsused olid väikesed. Siis tegid nad esimese reformi, liites väga väikesed omavalitsused. Aastal 2000 leidsid nad aga, et sai vähe ja viisid läbi uue sunniviisilise haldusreformi, omavalitsuse suuruseks on seal vähemalt 20 000 inimest.

Leedulased tegid haldusreformi kohe peale iseseisvumist, omavalitsuse suuruseks sai tollase rajooni (meie mõistes maakonna) piir. Kõige ebaselgemad on asjad Lätis - kuna ei saavutatud poliitilist kokkulepet, siis reform küll tehti, aga ainult osades maakondades, mille piires omavalitsused ühinesid. Teised maakonnad on endiselt killustunud ja poliitikud kõnelevad uue haldusreformi vajalikkusest.

Kas sellest jutust võin järeldada, et kui mitte kuskil Euroopas pole vabatahtlikku haldusreformi ellu viidud, ei suudeta seda ka Eestis? Ja meie omavalitsusi ootab ees...

Mediaani piir, millest pooled omavalitsused on suuremad ja pooled väiksemad, jookseb Eestis mööda 1800 elanikku.

Samas - meil on 39 omavalitsust, kus elanike arv on tuhandest väiksem. Ja üliväikeste omavalitsuste arv mitte ei kahane, vaid kasvab. On selge, et mingi lahenduse sellele probleemile peame ju leidma.

Mingit poliitilist otsust sundühinemiste kohta seni pole, aga kui see peaks tulema, pooldaksin mina Taani varianti - öelda omavalitsustele ette, kui suur peab rahvaarv ühes omavalitsuses olema - olgu siis 10 000 või 20 000 - ja las rahvas ise otsustab, kes kellega ühineda tahab. Selge on see, et me ei saa jätkata igavesti olukorras, kus varsti pea viiendikus omavalitsustes elab vähem kui 1000 inimest, kes pole tõenäoliselt ka kõrgepalgalised, sest neil pole tööd. Seni aga, kuni riik pole sekkunud, edu tänastele läbirääkijatele.