Sillaotsa talumuuseum otsis seminaril taluväärtusi

Sillaotsa talumuuseum korraldas läinud nädalal taluväärtuste seminari. See oli ühelt poolt austusavaldus saja aasta eest Veski külas Sillaotsa talu rehetaret - just seda maja, milles täna on muuseum - ehitama hakanud Aleksei ja Maria Parnabasile. Teiselt poolt oleme me kõik talust pärit, kes otse, kes kaudsemalt.

Talus on mitmeid kihistusi, mis meis kõigis alles või peidus on ja mis meile mõju avaldavad, rääkis muuseumi juhataja Kalju Idvand. Korraldajatel on soov need mälestused üles äratada, aga otsida ka vastuseid küsimusele, kuidas talumuuseumiga tänapäeval edasi minna. Selles osas nähti abilisena emeriitprofessor Ülo Vooglaidu.

Teine teoreetilisema käsitluse pakkuja oli Enno Selirand, kes rääkis ajast ja rütmist, aja ja maa rütmist. Praktilisest taluelust kõneles Juurimaa talu perenaine Eve Raudnagel. Kasti Teravili OÜ juht Hanno Marrandi rääkis taluväärtustest ettevõtja pilgu läbi.

Seminari oli kuulamas umbes poolsada huvilist, seejuures ka grupp VanaVigala ametikooli õpilasi, kes olid siin kultuuritunni raames.

Vooglaiul on terve koolitusprogramm volikogude liikmetele, millest seekord kasutati vaid taluga seonduvat tükikest tema neljast slaidikavast. Ta arutles talu mudeli loomisest ja hoidmisest ja talumuseumi rollist selles. Professori ettekanne oli lähtepunktiks tulistele aruteludele, mis saalis pärast vallandusid.

Lembitu Tarang tõi välja, et talus on kõik isikustatud - nimed on põldudel, majadel, puudel ja see on oluline kooslusele, kes seal elab. Igal perel on omailm. Tänapäeval kipuvad eri gruppide omailmad seoses tehnika arenguga kaduma, sest enam pole vaja käia üksteisel talgutel abiks, neid maailmu tuleks tema arvates siduda.

Enno Selirand arutles, et inimesed elavad rütmides, aga paiga rütmi ei saa kirjasõnas arhiveerida, seda peab tunnetama. Noore põlvkonna jaoks pole teatud mõistetel enam sisu (nt rehepeks), sest ta ei tea, mis see on.

„Kes pole kuulnud parmupilli häält, seda kirjeldus ei aita," ütles ta tabavalt. Mälupulgad elu ja looduse ja elamiskultuuri rütmi ei päranda. Sestap on mäluasutuse tähtis roll mitte vaid asjade kogumine, vaid ka oskuste säilitamine, mida nendega tehti. Mäluasutus olgu paik, kus säilib esiisade rütmitaju ja elava rütm.

Ago Kirsipuu arvates peaks talumuuseum olema mitte konverentsikeskus, pidades silmas Sillaotsa muuseumi soovi ehitada endale ruumikas uus maja, vaid võetagu mõned koduloomad ja siis saab noorele põlvkonnale otseselt tutvustada taluelu. Muuseumipedagoog Liivi Miil vaidles vastu: see koht on muuseumimaastikul Kurgjaga juba täidetud.

Kirsipuu tõi välja et seoses ohutusnõuetega hoitakse lapsed töötegemisest eemal, talus kasvas laps koos jõukohaste töödega. Vooglaid märkis, et meil koolitatakse spetsialiste (ühe ala asjatundjaid), aga ühiskond vajab ka generaliste (terviku nägijaid). Taluperemees peab olema nii meister kui generalist. Muuseumi võimalus on mõtestada endiste inimeste elu.

„Meil oli soov midagi teistugust korraldada ja arvan, et seminar läks korda - inimesed said oma mõtteid välja öelda ja meie tänapäevast suhtumist kogeda. Võimalik, et siit kogunes veel materjali mitmete ürituste tarbeks," ütles Sillaotsa talumuuseumi juhataja Kalju Idvand.