Sinisilmsed kelgukoerad pakuvad soovijatele kordumatu põhjamaise elamuse
Need armsad loomad ei ole seal ainult ilu pärast, vaid need külmatrotsijad pakuvad soovijatele kordumatut kelgusõidu elamust. Särasilmseid lapsi, nende õnnelikke vanemaid ja innustunud vanavanemaid on pärast lõbusat sõitu kelgult maha astunud juba mitmeid sületäisi.
Siberi husky on algselt pärit Siberist ja arenes sealsete rändhõimude käe all just selliseks, nagu me teda ka tänapäeval tunneme - vastupidavaks, seltsivaks ja vähenõudlikuks kelgukoeraks. Siberi igikeltsa ja tundraoludes oli pea ainsaks kiireks liikumisviisiks koeraaurul liikuv sõiduvahend. Kuna puit oli vähekättesaadav, meisterdasid Siberi korilushõimud esialgsed koerakelgud vaalaluudest ja hülgenahkadest. Hülge ja loomanahad olid ka esialgsete koerarakmete materjaliks. Tänapäevaseks tõuks sai Siberi Husky aga hoopis Ameerika Ühendriikides, täpsemini Alaskal, kuhu need toredad koerad eelmise sajandi alguses kullapalavikku haigestunud kaupmeeste poolt sisse toodi. Esialgu kutsuti neid oma suhtelise väiksuse tõttu, võrreldes senimaani kasutatud koertega, kohalike kullakaevurite poolt naljatlevalt "Siberi rottideks". Alles pärast seda, kui meie vahvad kangelased ennast sitke kelguveotõuna tõestasid ja rekordajaga kollapalaviku seerumi abivajajateni toimetasid, hakati nendesse lugupidavalt suhtuma.
Ärgem laskem ennast hirmutada nende esmapilgul karmist välimusest ja võõristavast silmavärvist. Tegelikkuses on nad väga sõbralikud koerad, kohati lausa liiga sõbralikud, kui pahaaimamatud lapsed tungeldes nende sabadele astuvad või täiskasvanud neile kohe esimese hooga käe otse pealaele lajatavad. Selle peale vaatavad kutsud pisarkalkvel silmadega neile alandlikult otsa, otsekui küsides: "Kas sulle siis polegi kunagi koertega suhtlemist õpetatud!?" Koerale on nimelt äärmiselt alandav just pealaele asetatud käsi, olgu see siis niisama või pai tegemiseks, tunnetavad koerad ja loomad üleüldiselt ennast sellest alandatuna.
Aga see saba, jah... saba on koera uhkus ja kellele meist meeldib, kui meie uhkust jalge alla tallatakse. Liiatigi on kelgukoera uhkel karvasel sabal oma eriline funktsioon täita. Olles pärit väga külmast kliimast, on Siberi husky enda jaoks leidnud kõige energiatsäästvama mooduse magamiseks. Nad keeravad ennast rõngasse, muutudes väikesteks karvakeradeks ja kaitseks külma eest asetavad nad nina peale oma kohevad ning soojapidavad sabad. Kasukas on üleüldiselt selle tõu uhkus. See meenutabki oma kohevuselt ja tekstuurilt rohkem karusnahka. Soojapidavuse näitajaid aitab kõrgel hoida kahekihiline karvkate, mille alumise kihi moodustavad sooja hoidvad, hästi tihedad ja peenikesed karvad, nagu udusuled, ning nende peal pikad karvad, mis kaitsevad tuule, niiskuse ja lume eest. Nendel koertel on külmas hakkamasaamiseks ka muid kohastumusi. Näiteks oskus endale lume sisse urg kraapida, selle suudmel lasta tuulise ilmaga rahulikult kinni tuisata ning sel moel oma lumekoopas kenasti öö mööda saata. Seetõttu võib esmakordselt polaarsele ekspeditsioonile sattunu esimesel hommikul ehmatusega mõelda, et kõik koerad on putku läinud. Ega see ka päris võimatu ei ole, sest Siberi husky on üks seiklejaloomuga ja väga iseseisev tegelane, kes aeg-ajalt võimaluse saabudes omapäi uidata armastab. Selleks on neil aga kõik eeldused olemas, sest nad on targad nagu inimesed, kavalad kui rebased ja sitked kui hundid. Nimetatud olenditega on neil ka muid sarnasusi. Näiteks on sellel tõul üsna levinud helesinine silmavärv, mis teeb nende pilgud inimesega sarnaseks ja annab neile inimlikud jooned. Kuigi selles tõus on lubatud mitmed silmavärvid, alustades täiesti tavalistest pruunidest silmadest kuni lõpetades erivärvi silmadega, kus üks silm on näiteks rosinpruun ja teine taevakarva sinine. Esineb ka kollakaid, merevaigukarva silmi ja lausa juhuseid, kus ühes silmas on omavahel põimunud helesinised ja pruunid toonid.
Rebastele teeb neid koeri sarnaseks üks omapärane jahipidamise viis, mida kasutades enamasti talvisel ajal närilistele jahti peetakse, aga mitte ainult talvisel ajal, see tehnika töötab ka pika rohu sees. Näeb see välja aga päris eriskummaline, sest esmapilgul tundub see peaga vastu seina jooksmise moodi... Tegelikkuses kasutab Siberi husky oma ülihead haistmist ja erka kõrvakuulmist, mida soodustab suure manööverdamisvõimega kolmnurksete teravate tippudega kõrvapartii, et kindlaks teha lume all mõne närilise asukoht. Olles mõnda aega vaikselt ühel kohal luuranud ja valvsuse kaotanud närilise liikumise heli tabanud, hüppab meie rebaseks kehastunud kelgukoer kõrgele õhku ja sukeldub koon ees lumme, teenides vettehüpete skaalal kümne palli jagu stiilipunkte. See manööver ajastatakse nõnda täpselt närilise liikumise kiirusega, et kirgliku küti koon satub just õigesse kohta ja saakloom napsatakse hambusse. Mõnikord, kui lund katab tugev koorik, hüppab jahipidaja sama hoogsalt hoopis käppadega närilise arvatava asupaiga kohale, tekitades sellega lööklaine, mis saaklooma hetkeks uimastab ning seejärel on võimalik kiiret kraapimise tehnikat kasutades näriline veel liikumatult tabada.
Siinkohal on sobiv koht ära klaarida üks valearusaam, nimelt ei ole iga kikk-kõrvadega koer kohe laika! Ka laikad on pärit Siberist, aga nende otstarve on olnud ja on tänini jahipidamisel saaklooma jahimehe tulekuni kinni pidada ja sellest haukumisega märku anda. Teine tõug, kellega Siberi huskysid tihti segi aetakse, on Alaska malamuut, kes on küll samuti kelgukoeratõug, kuid nende otstarve on olnud raskemate veoste lühema maa taha toimetamine, samal ajal, kui Siberi husky on mõeldud kergemate veoste toimetamiseks pikema maa taha. Välimusest lähtuvalt on Siberi husky kõige paremini äratuntav selle järgi, et vaid nendel esineb siniseid silmi ja saba ei ole neil ka kunagi seljapeal päris rõngas.
Kelgukoerte sõidud Viimsi Vabaõhumuuseumis: L, 11.02 k 10-15; L, 18.02 k 10-15 ja loomulikult ka vastlapäeval (21.02). Kui koos sõidule minna ei õnnestu, meeldib koertele väga teiega "juttu rääkida". Loomulikult meeldib koertele pikk pehme pai.