Priit lõpetas selle aastal 2002. Tõnise viis elu korraks pisut kaugemale ja nii on ta Vinni-Pajusti Gümnaasiumi 2006. aasta lõpetajate nimekirjas. Edasi tulid loomuliku jätkuna otsingud oma koha leidmiseks elus, tulevikuplaanid ja ajateenistus. Tänaseks on Tõnis Tallinna Tehnikaülikooli masinaehituseriala tudeng, Priit töötab tehnikuna. Mõlemat noormeest võib kohata aeg-ajalt Kohalaski.

Tean, et millalgi x ajal otsustasite Eestimaa tolmu jalgelt pühkida ja minna ...

Kui nüüd aus olla, siis me ei otsustanud mitte Eesti tolmu jalgelt pühkida, vaid lihtsalt minna ja vaadata, kuidas see elu seal teiselpool maakera kulgeb. Tahtsime näha, kas seal allpool läheb vesi kraanikausist teistpidi alla või mitte. Reisi võtsime plaani juba 2010. aasta kevadel, aga asi sai kindlaks juuni keskel, kui ostsime lennukipiletid (polnud enam ümbermõtlemise varianti - raha oli kulutatud).

Kuhu siis?

Sinna, kus hüppavad ringi kängurud ning fi lmitakse sarja "Kodus ja võõrsil". Endisele vangla- saarele - Austraaliasse.

Miks ikka selline otsus?

Hmm ... ma vastan kahes variandis.
Miks minna?
Selleks, et näha ja kogeda midagi täiesti teistsugust. Sammuke kaugemale oma mõnusast igapäeva elust.
Miks Austraalia?
Piisavalt eksootiline. Väga lihtsad reisi/töö viisa tingimused. Noortele - Working Holiday visa. Heal järjel majandus - võimalus leida tööd ja teenida seiklemiseks vajalikku raha.

Kas reisisihiks oli kohe Austraalia, või küpses „lõpptulemus" hiljem?

Reisisihiks oli Austraalia. Aga läksime sinna väikeste põigetega läbi Londoni. Kõigepealt ikka kuninganna juurde ning siis Malaisia kaudu Briti endisesse kolooniasse.

Kus elasite, kuidas elasite?

8 kuu jooksul, mil olime „down under´is" sõitsime maha ligi 20 000 km. See tähendab seda, et väikeste põigetega sügavamale sisemaale marsruudil Gold Coast - Brisbane - Sydney - Canberra - Melbourne - Adelaide - Perth. Elasime peaasjalikult oma vanas matkabussis, mille parkisime sinna, kus tundus tol hetkel mõnus.
Kuidas elasime? Hmm! Võiks öelda, et elasime ilma kohustusteta. Kui sul pole mitte midagi peale seljakoti ning pool vanast mikrobussist, siis ei ole ka mingisugust vastutust.

Millega tegelesite?

Kaheksat kuud teistmoodi keskkonnas on natuke keeruline siin paari lausega kokku võtta. Aga üldiselt olime „tsüklis": töö-reis-töö-reis-töö-reis.

Mis oli reisilt saadud kõige meeldivam elamus?'

Tõenäoliselt kogemus terveks eluks. Imetlustvääriv loodus: lõputud liivased ookeani rannad, tühi outback, kummalised loomad jne.

Kõige ebameeldivam kogemus?

Naljaga pooleks võib öelda, et tööd peab igal pool tegema.

Kuidas suhtlesid kodustega?

Nii lihtne ja tavaline kui see ka poleks - internet ja telefon.

Olid sa kursis Eestis toimuvaga?

Hoidsime pilku peal igapäevaselt nii Eesti uudistel kui ka koduste sõprade tegemistel.

Teati seal midagi ka Eestist? Mida?

Valdavalt mitte. Pärast lauset: „Oleme pärit Eestist", vaatasid vastu tavaliselt suured silmad, millest võis välja lugeda, et pole õrna aimugi kus see Eesti asub. Samas aga sattusime majanaabriks tõsise austraallasest reisiselliga, kes oli lausa kaks korda Eestis käinud.

Kuidas suhtuti eestlastesse ja välismaalastesse üldse?

Austraallased suhtuvad Euroopast tulnud ränduritesse vägagi heatahtlikult. Ilmselt on see tingitud nende ajaloost. Tegu on siiski valdavalt Euroopast sisserännanute järeltulijatega.

Oli seal palju eestlasi?

Arvestades sellega, kui vähe on eestlasi maakeral, siis on ikkagi suhteliselt üllatav kuulda Austraalia tänavatel eesti keelt. Kahel korral sattusime läbi juhuse kokku elama ja töötama eestlastega.

Miks oli seal parem kui Eestis?

Meie jaoks oli uus ja parem inimeste sõbralik ja heatahtlik suhtumine võõrastesse ja olgem ausad - väga hea majanduslik olukord. Lihttööga on võimalus ennast keskmiselt edukalt ära elatada. Samuti oli seal ka erakordselt teistsugune loodus ning kliima.

Kas ei tekkinud kiusatust sinna jääda?

Kiusatust ei tekkinud ilmselt sellepärast, et kogu ettevõtmine oli algusest peal plaaniga minna ja vaadata, kuidas olukord mujal on. Eestis on meil palju häid sõpru, pere ja kodud. Ilmselt ei olnud kiusatust seepärast, et olemiserõõm tekib harjumusest ja kui on kellegi järele igatseda, siis tekib kiusatus rohkem tulla tagasi, kui jääda.
Tulime tagasi, sest kodu ja sõprade igatsus on see, mis mõjutas. 8 kuud oli piisav aeg Austraalia hüvede ja pahede avastamiseks.

Meeldib teile Eestis elada?

Meile meeldib Eestis elada, kuna oleme uhked oma kodumaa üle. Meie kultuur, traditsioonid, hea eesti õlu ja ilusad eesti naised.

Kas eestlane olla on uhke ja hää?

Muidugi. Tutvudes uute inimestega ja öeldes, et sa oled pärit Eestist, võiks rääkida tunde, kuna valdavalt enamik inimesi, kellega tutvusime, ei olnud kuulnud Eestist ja nad ei teadnud sellest maast midagi.
„Mis maa see on, siin pole ühtki mäge, Vaid metsad lõputud ja laukasood..." -
et sellest aru saada peab siin elama. Aga see ongi ju meie kodu!

Millest tundsid võõrsil olles kõige rohkem puudust?

Õige küsimus oleks kellest! Kui millest, siis kohukestest. Aga reis oli vahva. Emotsioone ja mõtteid, mis meil seal olles tekkisid, võib lugeda minu blogist. 

Soovin teile mõlemale edu teie töödes ja tegemistes. Mul on hea meel, et te oskate hinnata elu Eestis ja Eestimaad ning loodetavasti olete valmis tulevikus oma elu siduma ka Sõmeru valla ja koduse Kohalaga.

_____________________________________________

Väljavõtteid Tõnise blogist „Tagurpidi maailmas"

15. oktoober 2010

Viimased tunnid „õigetpidi maailmas"
Istume vapralt lennujaama suhteliselt mugavatel pinkitel ning ootame Easyjeti lendu Tallinn - London, millele kaks piletit koos pagasiga maksid 100 eurot.

16. - 17. oktoober

Londonist Kuala-Lumpuri. 13 tundi lennurõõmu ja neli päeva kohaliku elu nautimist


Õnnelik maandumine Kuala-Lumpuris. Meid võtab siin vastu õhutemperatuur +35 kraadi. Kahjuks jäi avastamata tõeline Malaisia, sest siin on samamoodi nagu meie väiksel kodumaal. Tallinn ei ole Eestimaa ning Kuala Lumpur ei ole Malaisia.

22. oktoober

Esimesed sammud "pea alaspidi"


Vaade lennukiaknast on paljulubav. Ookean , rand ja loodus - nende järele me siia tulime. Maandumine toimus viperusteta. Regulaarne protseduur passikontrollis: Kust sa tuled, kus peatud, kauaks jääd ning tempel passi. Tere tulemast Austraaliasse!

Rand on siis võimas. Sadade kilomeetrite jagu mõlemas suunas liivaranda mida paitab Vaikne ookean oma lainetega. Kusjuures liiv krudiseb siin kummaliselt talla all (ilmselt seetõttu, et on niisuguse fraktsiooniga). Esimesed paaar tundi olime rannas ning mõtlesime, mida edasi teha. Otsustasime, et vähemalt selleks nädalavahetuseks saab meie koduks Gold Coasti keskus Surfers Paradise.

24. oktoober

Päike tõuseb siin ookeanist


Kella 5 paiku hakkas tõusma päike. See on siin päris muljetavaldav. Kuna oleme Austraalia idakaldal, siis nägin oma silmaga päris ehtsat päiksetõusu ookeanist. Päikse tõusuga koos tulid ka esimesed surfarid ning natuke rannas jalutades selgus, et me polnud ainsad magajad. Pühapäeva hommikupooliku veetsime rannas valdavalt magades, päevitades ja ujudes.

30. oktoober

Esimesed teenitud Austraalia dollarid


Hommikul 07:45 istusime bussi, mis viib meid tööle. Väravas võttis meid vastu umbes 50nene Andy. Kõigepealt tutvustav ringi ja seejärel alustame tööga. Sellel kenal päiksepaistelisel laupäeval said meist aednikud.

Kõigepealt kaevasime suuremaks ette puuritud augud. Muld on siin teistmoodi kui Eestis. Selline punakas kuivanud savi. Huvitav, et siin üldse midagi kasvab.

Tunni ajaga surusime maasse umbes 30 põõsast/puud/lille. Kui kõik taimed istutatud, paigaldasime kastmissüsteemi. Seejärel asusime tegelema päeva põhitööga. Umbes 4 tunniga vedasime aeda laiali kümme kanti hakkapuitu. Olgem ausad - tulemus oli eneselegi üllatavalt ilus. Kusjuures Andy oli meie töökusest vägagi rõõmustatud.

Päeva ärevamaiks hetkeks võib lugeda esmakordset kohtumist ussiga. Nägime korra ühte valget vingerdavat elukat hakkapuidu koorma sisse pugemas. Priit korra püüdis seda käega püüda, aga kui nägi hambaid, siis loobus. Mõtlesime, et ahh, mis ta ikka oli. Selline 30 cm pikkune heledat tooni suur hammastega vihmauss. Umbes tunni pärast kohtusime sama ussikesega uuesti. Nüüd oli ka Andy lähedal. Tema reaktsioon oli ootamatu - nüüd kiiresti poisid, lööge see raibe labidaga surnuks! Nimelt see väike ussinikerdis oleks suutnud oma mürgiga meid mõlemaid kõrvaldada. Saime õnneliku õppetunni. Kõik, mis roomab, tuleb lüüa labidaga pooleks!

8tunnise tubli tööpäeva eest saime mõlemad 100 dollarit. Olgugi, et tegemist oli niiöelda musta tööga, oleme siiski õnnelikud oma esimeses palga üle.

31. oktoober

Esimene kohtumine tõelise loodusega, ehk teekond Bundabergist ja Montosse

Otsustasime hääletamise kasuks, sest ega väga tihti busse Bundabergi ja Monto vahet just ei liigu (täpsemalt kord nädalas). Kusjuures siin Queenslandis on väidetavalt hääletamine illegaalne tegevus juba 1970datest aastatest. Meid võttis peasle umbes 70aastane austraalanna. Tegu oli toreda vanatädiga. Rääkis meile Austraalia elust, inimestest ning loodusest. Kui selgus, et me pole veel kängurut näinud, viis ta meid känguru parki. See oli tavaline küla, kus koerte asemel jooksevad kängurud, kes on harjunud elama koos inimestega.

Järgmisena peatus meie märguande peale Hyundai maastur. Sõit marsruudil Gin Gin - Monto kulges viperusteta. Auto aknast avanenud vaade oli uskumatu. Karjamaad vaheldusid mägedega ning põõsad puudega. Sellel marsruudil oli kõike, välja arvatud tiheda inimasustusega alad. Sõitsime ligi 50 km nii, et ei näinud ühtegi maja. Mõningad teelõigud olid kruusakattega. Truupidel olid veetaseme mõõdu märgid (praegu oli vesi madal, aga vihmaperioodil tõuseb üle pooleteise meetri). Kohati oli jälgi maastikupõlengutest.

28. detsember

Blogi viimasest postitusest on möödas ligi 2 kuud. Tagasivaatavalt on kokkuvõtvateks märksõnadeks: väikelinn St George, sibulad, melonid, viinamarjad, puuvill, vihm, karavanipargi eluolu, BBQ´d, jõulud Brisbanes.

Pärast lõunat alustasime sõitu Brisbanest Sydney suunas. Möödusime meie 'austraaliaajastu' alguses tuttavaks saanud Gold Coastist, kuid seekord oli rannapealinn mattunud vihmapilvedesse. Kiirteelt maha pööramise kohaks valisime Byron Bay.

Byron Bay on ookeani äärne rannalinnake, mille on vallutanud lisaks hipidele ka surfarid. Linna tänava äärtel seisavad tihedalt reas väiksed poed ja pisikesed lõbustusasutused. Turismi atraktsioonidest tasub mainida peale kauni ranna ja tiheda subtroopilise metsa ka mäetipul asuvat majakat ning Austraalia mandriosa kõige idapoolsemat punkti.

29. detsember

Woolist tagasi kiirteele sõites kohtusime emuga. Järgmise peatuse tegime Coffs Harbouris. Linn on väga populaarne puhkuseveetjate seas, kuna asub umbes võrdsel kaugusel Brisbanest ja Sydneyst. Rannaäär on täis maju ja kuurorte ning sisemaa mägedes ja orgudes laiutavad banaanifarmid. Tegu on nimelt järjekordse kohaliku banaanipealinnaga. Banaanifarmerite auks on linnakesse püsitatud ka suur kollane banaanimonument.

30. detsember

Tegime peatuse Port Macquarie. See Pärnu suurune linnake on populaarne Austraalia pensionäride seas. Külastasime linnas paiknevat koaala haiglat, kuhu tuuakse kokku viga saanud koaalad ning ravitakse neid. Sõit Port Macquarie´st Sydney suunas piki ookeani kallast oli kaunis. Rahulikud puhkekohad ja tihedama asustusega keskused - mida veel tahta puhkuselt?

Sõidupäeva lõpetasime Seal Rocks´i lähistel Yagon Campgroundil. Rand oli sealgi ilus - hele liiv ning suurte lainetega sinine ookeanivesi.

Siinkohal katkestame reisikirja. Jätkame sellega meie lehe järgmises numbris. Seal kuuleme uue aasta vastuvõtust Sydney's ja järgnevatest kuudest kuni Eestisse naasmiseni mais 2011.