Sloveeniat avastamas: saime toredaid sõpru, kogemusi ja kindla teadmise, et keeli tuleb õppida

6.-12. maini osalesid Võhma Gümnaasiumi õpilased Aivar Jaanus, Andris Sild ja õpetajad Eve Jaanus ja Ly Udikas Comeniuse koostööprojekti „Folkloor ja tants tõkestamaks kiusamist ja vägivalda" kolmandal kohtumisel Sloveenia linnas Sloveni Gradetsis.

Olime põnevil, sest sõit sinna toimus lennukitega ja pidime lendama läbi Pariisi. Muidugi uurisime eelnevalt Sloveenia kohta, õppisime mõned sõnadki ära.

Natukene Sloveeniast.

Sloveenia on üks väiksemaid riike Euroopas nii pindalalt kui ka rahvaarvult. Pindalalt on 20256 ruutkilomeetrit ja elanikke on umbes kaks miljonit.

Sealne loodus on mitmekesine ja ainulaadne, sest paikneb ju Sloveenia Euroopa nelja piirkonna keskel. Seal on mägesid, künkaid, madalikke ja pikki jõgesid.

Alustasime oma sõitu 6. mai hommikul kell 4.30, et jõuda Tallinna lennujaama. Sealt edasi Pariisi. Lendasime 3 tundi ja 40 minutit ja jõudsimegi Pariisi Charles de Gaulle lennuväljale. See oli nagu suur võimas linn. Hea, et järgmise lennuni oli aega piisavalt ja jõudsime rahulikult järgmisse terminali. Pidime sõitma metroo ja rongi ning lõpuks bussiga. Andris tundis end nagu kala vees ja järgmisse sihtpunkti jõudsime ilma äpardusteta. Pariisis oli meil aega 3 tundi, saime lennujaamas ringi vaadata ja mõned suveniirid osta - ega iga päev Pariisi satu. Aeg möödus kiiresti ja varsti lendasime juba Ljubljanasse. Tuli läbida järjekordne turvakontroll. Seekord pidime ka kingad jalast võtma.

Lendasime ainult tund ja 40 minutit. Ljubljana lennujaamas kohtusime türklastega, et koos edasi sõita. Edasi sõitsime juba sihtpunki Sloveno Gradetsisse.

Kell 16.30 olime jõudnud imearmsasse linna, ümberringi mäed. Sloveenia linnad on väikesed, saime teada, et rahvas eelistab elada maakohtades, kus nad saavad maad harida ja omaenese majapidamises toimetada. Suuri maju selles linnas ei olnudki.

Kõikjal, kuhu vaatasime, olid imekaunid moodsad majad ilusate aedadega ja kaugemalt mäejalamilt paistis kirik. Kirikuid oli palju, poisid püüdsid kõik kirikud, mis tee äärde jäid, üle lugeda, aga arvepidamine läks sassi.

Esimene reisipäev hakkas õhtusse jõudma, võõrustajad juba ootasid meid, poisid läksid peredesse ja meie hotelli. Natukene puhkasime ja siis tutvusime linnaga. Sirelid õitsesid, inimesed naeratasid ja kirikukellad lõid täistunde.

Linnas oli kaks kirikut, palju lilli ja linn ise väga rahulik ja puhas.

Me ei näinud ühistransporti. Inimesed jalutasid või istusid välirestoranides ja muusika mängis. Peaaegu nagu muinasjutus.

Sel õhtul saime teada, mida tähendab „aeglane toitlustamine" - see on sloveenide tüüpiline lõuna kodus kui ka restoranis, kus pakutakse kuni üheksast roast koosnevat lõunat. Kindlasti kuulub sinna supp ja salat. Meie palusime praadi, kelner naeratas ja tõi alustuseks seenesupi, siis järgnes salat ja siis praad.

Arvasime, et olime midagi segi ajanud, aga juba lähenes kelner koogitaldrikuga. Tuligi toitu nautida - kiirustamata, hästi aeglaselt.

Veidi Sloveenia haridussüsteemist.
Sloveenias kehtib koolikohustus lastele vanuses 6-15 aastat. Algkool on nagu meilgi 4 aastat ja siis järgneb meie mõiste järgi põhikool, mis lõpeb eksamitega ja edasi järgneb keskkool, kus õpilane saab valida kolme- või nelja-aastase kursuse või üldharidusliku jätkuõppe mõne spetsiaalse suunaga.

Meil on sarnased kutsehariduskoolid. Sellist jätkuõpet andvat kooli me külastasimegi. Koolis õpetati logistikat, ökonoomiat jne.

Külalisi võtsid vastu sloveeni rahvariides noored ja pakkusid traditsioonilist soola ja leiba. Seejärel tervitasid külalisi kooli direktor ja õpilased. Pärast vastuvõttu külastasime õppetunde. Koos õppisime sloveenia keelt.

Meie jaoks ei olnud keel väga võõras, sest sarnaneb ta ju lõunaslaavi keelele. Andrisel tulid sloveeniakeelsed sõnad päris kenasti välja.

Pärast lõunat külastasid õpetajad kohalikku kunstnikku, kes valmistab meest küünlaid, energiajooke ja kõikvõimalikke esemeid. Tootmisega on väga kaua tegeldud ja äris osaleb kogu pere. Selle kunsti saladus jääb perre, selle alaga oli tegelnud juba meistri vanavanaisa.

Õpilased õppisid samal ajal koos sloveenia tantse. Kuna noored olid juba eelnevalt kirjavahetust pidanud, siis tutvumine käis kiiresti.

Noored olid hästi sõbralikud, neil oli nii palju rääkida. Järgmisel päeval külastame Bledi kindluslossi, mis asub 123 meetri kõrgusel kaljul, kust avaneb kaunis vaade Bledi järvele ja saarele järve keskel. Oma vee saab järv peamiselt mägede tippudest sulanud lumest ja seepärast pidi vesi kaua väga külm olema. Ujuma saab minna alles juulis, augustis.

Külastasime kindluse muuseumi ja nautisime kaunist vaadet. Toidupakid olid kaasa võetud ja meil oli võimalus keha kinnitada. Edasi jätkus meie päev Ljubljanas.

Ljubljana on ilus roheline linn, mille sümboliteks on sillad, draakonid, mets, pargid, läbi linna looklev jõgi, millel on seitse nime. Linn on segu vanast ja uuest: kohati Rooma linna meenutav hoonestus, pikad sammaskäigud, loss ja kindlus, välikohvikud ja suur turg. Muuseas on tegemist ühe vaiksema ja rahulikuma pealinnaga Euroopas.

Õhtuks muutus ilm järsku palavaks. Tundsime sellest rõõmu. Kui tagasi jõudsime, läksid noored peredesse, õpetajad Apatzi pubisse õhtust sööma. Tean, et noored kogunesid hiljem ka jälle palliplatsile. Arvan, et meie poisid kirjutavad ja räägivad kindlasti ise oma tegemistest, sest neil oli nii palju muljeid. Päevad möödusid nii kiiresti, et kui me hommikul Aivari ja Andrisega kokku saime, ohkasid nad raskelt, sest sõpradega koos olla oli jäänud paar päeva.

Järgmisel päeval harjutasid noored veel tantsu ja õhtupoolikul sõitsime koos mägedesse piknikule. Seal toimusid pallilahingud - jalgpalli ja võrkpalli mängiti koos õpetajatega. Piknikuplats asus mägedes, paari kilomeetri kõrgusel.

Ja käes oligi viimane päev. Sel päeval tutvustasime kodutööd. Meie kodutöö teemaks oli "Rahvatraditsioonid".

Teema oli igati vahva, avastasime, et erinevatel maadel on päris palju sarnaseid traditsioone. Meie alustasime igivanast suitsusaunas käimise traditsioonist.

Saime uhkeldada oma linna küünalde ja linnapäevadega.

Lõpetasime laulupeoga. Arvan, et meie kodutöö oli huvitav ja see võeti hästi vastu. Sloveenia noored olid lahendanud töö läbi huumori. Itaallastel ja türklastel oli palju traditsioone seotud kiriku ja usuga. Rumeenia noored näitasid oma rahvatantse ja -laule. Ka poolakatel oli palju kirikupühadega seotud traditsioone. Tööd olid toredad ja meie poistel läks esitlus ilma tõrgeteta. Peab ütlema, et meie noored said ka inglise keelega hästi hakkama.

Oligi käes viimane õhtu, õpetajad said veel kord kokku, et arutada Rumeenia programmi ja õpilased valmistusid õhtuseks esinemiseks.

Kogunesime suurde MA NOVAS kaubanduskeskuses olevasse restorani, et vaadata noorte ühist tantsu ja tänada võõrustajaid, jätta hüvasti sõpradega ja teha uusi plaane.

Õhtul oli kohal ka kohalik televisioon ja ajakirjandus. Itaallased ja kohalikud noored muusikud moodustasid kiiresti noortebändi ja laulu jätkus hommikuni.

Hommikul jätsime hüvasti, oli pisaraid ja kallistusi. See oli tore nädal, saime toredaid sõpru, kogemusi ja kindla teadmise, et keeli tuleb õppida.

Tänan kõiki, kes meid sõidu ettevalmistamisel aitasid ja muidugi toredaid reisikaaslasi!