Sõjavangi mälestused: alandus ja pisarad täis jõuetut viha
Rohkem kui nälg, vaevas janu. Aga vett ei tahetud üldsegi anda. Kord ühe talu õues hakkas valvur loomade joogikünasse vett pumpama. Meid lubati käpuli maas künast vett juua. Kuid ühte teist valvurit vangide selline alandamine ei rahuldanud, ta astus küna juurde, nööpis lahti oma püksiaugu ja hakkas irvel näol künasse kusema. Janu all kannatajaid aga see ei heidutanud ja nad rüüpasid ahnelt vett edasi. Seda pealt vaadates tõmbus nii mõnelgi vangil käsi tahtmatult rusikasse.
Samas taluõuel murul silmasin kuldkirjadega sinises kalingurköites A. H. Tammsaare romaani „Põrgupõhja uus vanapagan“. Valvur märkas seda, lõi raamatu mu käest ja virutas selle jalaga kaugemale.Meiega liitus teisigi vangide kolonne ja kui selgus, et viiakse Petseri vangilaagrisse, püüdsin jätta teele teateid (pillasin neid maha), kuhu kirjutasin koduse aadressi: Hindrek Roosna, Määri-Simuna. Olen sõjavang ja liigun Petseri vangilaagri poole. Lehe teisele poole kirjutasin: Lp. kaasmaalane! Kui leiad selle lehekese, siis palun saada pöördel oleval aadressil edasi!Jätsin teele kolm sellist teadet, kuid ükski neist ei jõudnud kohale. Siis aga sain isa aadressi kirjutada ühele hästi väikesele paberitükile ja ulatada selle tee ääres seisvale noorikule. See paberitükk jõudis kohale koos selgitava kaaskirjaga. Nii said mu vanemad teada, et olen elus ja – sõjavang.
Lõpuks, peale kahenädalast marssimist jõudsime Petseri vangilaagrisse. See oli suur vangilaager paljude barakkidega, mida ümbritsesid kahekordsed okastraataiad – nende vahel jooksid hundikoerad.
Aianurkadel olid kõrged vahitornid kuulipildujatega. Laager oli täis sakslasi – neid võis olla paarkümmend tuhat. Imestasime, et nad kõik kandsid paguneid, rinnas olid ordenid ja ka Raudristid (eestlastel korjati kõik ära!). Meid paigutati kahekordsete naridega barakkidesse, kusjuures ohvitserid eraldati sõduritest. Iga päev hakkasime saama korrapäraselt leiba ja suppi, senise kartulipõldudelt saadu asemel, kuid vett ei antud ikkagi piisavalt ja kannatasime pideva janu all.
Andsin ühele tuttavale sakslasele pool oma leivaportsust, et saada tema välipudelist paar lonksu vett rüübata. Nii kallis oli vesi siin.Ühel päeval teatatigi, et homme toimub sõit Tallinna, kus toimub ülekuulamine ja edasiminek koju. Järgmisel päeval võetigi meid rivisse ja viidi raudteejaama, kus ees ootas juba pikk loomavagunitest koosnev rong trellitatud akende ja väljastpoolt riivikäivate ustega.
Konvoisõdurite sõimu ja püssipäradega togimise saatel hakati meid kiirustades vagunisse ajama. Vagun, kuhu sattusin, oli põrandal kaetud õlgedega ja vaguniseinast oli läbi viidud kahest kitsast lauast kokkulöödud kolmnurkne renn. Meid tuubiti vagunisse niipalju kui mahtus ja siis suruti veel kümmekond petšoorat (Petseri venelased), kes purssisid ka veidi eesti keelt. See kõik tuletas meelde 1941. a 14. juuni küüditamist (nädal enne sõda).
Ja kui rong hakkas liikuma mitte lääne, vaid ida suunas, oli selge, et meid oli järjekordselt petetud. (See venelastele nii omane komme läbi sajandite)„Jumalaga, Eestimaa!“ hüüdis keegi ja ta põski mööda hakkasid voolama pisarad. „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm...“ alustas keegi teine Eesti hümni laulmist ja temaga ühinesid püsti tõustes kõik vagunis olijad, välja arvatud muidugi venelased. Kui aga jõuti viimase salmini: „Su üle jumal valvaku...“ vajus laul ära sosinaks ja nuukseteks. Nutsid paljudes tõrjelahinguis karastunud ja karmistunud mehed, nutsid täis jõuetut viha ja meeleheidet. Ei olnud meist keegi enam kindel selles, et ta näeb veel oma kodumaad, kodu, omakseid. Ja nagu hilisemad laagriaastad näitasid, jäigi see paljudel nägemata.
„Põnt, põnt, põnt...“ lugesid vagunirattad raudteerööbaste jätkukohti. „Häh, häh, häh, häh,“ ähkis vedur, vedades enda järel sõjavangidegan täiskiilutud loomavaguneid Venemaa poole. Kõik ei mahtunud põrandale istuma, osa seisis püsti ja kes aknast välja sai kiigata, see teatas: „Võsa, aina võsa! Nüüd on ka põlde, aga need on söötis... Näeb ka üksikuid poollagunenud osmikuid. Nähtavasti kolhoosnike elamud.“
Vahejaamade peatustes tagusid konvoisõdurid püssipäradega läbi kõik külje- ja laelauad ning tekkis tunne, nagu oleks sind ennast tümitatud. Mida kaugemale Venemaale, seda enam hakkasid pead tõstma venelased oma vaguninurgas. Meie pihta hakkas tulema igasuguseid ähvardusi ja süüdistusi. „Teile, kuradi tšuhnaadele, pole vaja muud kui pussi anda, sest me teame väga hästi, kuidas te 20 aastat meid rõhusite,“ oli nende põhiline süüdistus. Kes nad niisugused on, kas provokaatorid või krimkad? Täit selgust me ei saanudki.
Juba oli oktoober, ööd olid külmad ja kannatasime kõik, eriti need, kes olid frentšiväel. Vinge sügistuul lõõtsus läbi vagunist, nii alt kui ka külgedelt. Õhtul pikali heites surusime endid tihedalt üksteise vastu, et oleks soojem ja et meid ka rohkem põrandale mahuks. Raske oli öösel selle renni juurde pääseda, et ennast tühjendada. Õletuustiga tuli väljaheide välja lükata. Kõigil see ei õnnestunud ja juba esimese päeva õhtuks oli nii renn, kui selle ümbrus reostatud ning need, kes seal kõrval olid kohad sisse võtnud, pidid selle haisu sees viibima ja pealegi pidev tallamine ja nügimine ei lasknud magada. Aga vanemad mehed, kelle põis või kõht polnud korras, tahtsidki seal
olla, et sagedamini seda renni kasutada.
Ei mäleta, mitu päeva olime teel olnud, kui ühel päeval visati vagunisse puldanisse mähitud portsjon kuivikuid. Venelased olid kohe jaol ja tahtsid kogu saadetise endi kätte krahmata. Tekkis rüselus, milles meie mehed panid oma ülekaalu maksma ja võtsid kuivikud endi valdusse. Valiti välja jagajad ja tehti neile ruumi kuivikute sorteerimiseks ja ülelugemiseks. Kõigepeal loeti aga ära vagunis olijad ja siis kuivikud. Arvutati välja ühe mehe ports ja alles siis asuti nende jagamisele. Iga mees sai kaks tervet või kolm-neli poolikut kuivikut ja see jäigi kogu me toiduks kuni sihtkohta jõudmiseni.
Jõudes Belogojesse, teadsid mõned mehed öelda, et siit hargneb raudtee nelja ilmakaarde ning meie edaspidine saatus oleneb nüüd sellest, kuhu poole me rong liikuma hakkab. Rong võttis suuna lõunasse ja hingasime kergendatult, sest põhja või itta sõitu pidasime kõige halvemaks variandiks. Ei tulnudki kaua sõita, kui rong peatus Võšni-Volotšokis. Siin korjati meie hulgast välja kõik Petseris peale pandud venelased, kes ei varjanudki nüüd oma pettumust ja pahameelt selle üle, et nad oma tšuhnaadest eraldati. Kažarovo vangilaagris Võšni-Volotšoki raudteejaamast alanud jalgsirännaku pikkust ei mäleta, kuid üks seik on väga hästi meeles. Ühe koolimaja juurde jõudes jooksid sealt välja koolilapsed suure sõjakisaga, ise karjudes: „Fašistõ! Fašistõ!“ ning pildudes meid külmunud hobusepabulate ja kividega. Kätega pead ja nägu kaitstes kirusime: „No nüüd oleme küll päris metslaste kätte sattunud!“
Laager, kuhu jõudsime, oli suur ja internatsionaalne. Peale sakslaste oli siin soomlasi, rumeenlasi, bessaraablasi, moldaavlasi, poolakaid, leedulasi, lätlasi ja ei tea, keda veel. Laagri vanemaks oli saksa-nimeline eestlane, kes võttis meie seast endale abiliseks ka ühe saksa-nimelise mehe, kellel kõht oli kindlasti paremini täis, kui meil – kui välitööl käijatel. Peale umbes nädalast Ameerika produktidest (konservidest) valmistatud väga maitsva toidu saamist läks laager üle tõelisele näljatoidule, mis koosnes põhiliselt vedelast kõrvitsalurrist ja seda anti ainult kaks korda päevas üks kulbitäis korraga. Sinna juurde saime hommikul 400 grammi ja õhtul 300 grammi leiba, mis oli kibehapu, nätske, pihus pigistades hakkas sõrmede vahelt vett tilkuma.
