Sõjavangi mälestused: massihauad ja kümned tuhanded vangid Stalini kanalit kaevamas

 (20)
Sõjavangi mälestused: massihauad ja kümned tuhanded vangid Stalini kanalit kaevamas
Karl Roosna sõjapäevilFoto: Väike-Maarja valla infoleht

Järjejutt: Määri külast pärit Karl Roosna mälestusi lahinguteest – vangipõlv Venemaal.

Esimestel päevadel olime hädas sellega, et meie supiplännid jäid kõikPetserisse, kus need tunnistati laagri omandiks. Siin aga uusi ei antud ja nii tuligi laagri köögi seina äärest otsida tühje konservikarpe, mis aga olid supi jaoks liiga väikesed ja neid ei jätkunud kaugeltki kõigile. Nii siis tuligi esimene pool kulbitäit ruttu alla kugistada ja konservikarp tagasi saata, et ülejäänud osa ka kätte saada. Ruttu tuli seegi osa ära kugistada ja tühi karp selja taga seisvale kaaslasele anda, kuid mõni mees lasi supi lihtsalt mütsi sisse valada– viimases hädas!

Laagri ärikatega tuli luua tutvusi, et saada suurem supipotsik, seda kas ühe või kahe leivapaika eest. Kust nad neid hankisid, see oli nende ärisaladus.

Elupaigaks anti meile, ligi 500-le eestlasele, suure kivimaja kolmandal korrusel kolm kahekordsete puunaridega sisustatud tuba koos neis elutsevate lutikate, kirpude ja täidega. Tõsiseks katsumiseks kujunes paljudele siit väljaminek väljas asuvasse kraav-käimlasse. Nii mõnigi mees, kelle kõht polnud korras, kaotas paratamatult püksi selle, mis tulemas oli.

Tööl hakkasime käima laagrist 3-4 kilomeetri kaugusel nn Stalini kanalis (õigenimi Tverets). Kanal oli umbes 15 meetrit sügav, vähemalt 30 meetrit lai (pealt) ja ühendas 15 kilomeetri pikkuselt Ilmeni järve voolavat Msta jõge Volgaga. Räägiti, et kanali kaldad on kogu oma pikkuses täis vangide ühishaudu. Ka nüüd töötas siin kümneid tuhandeid vange ja kanal nägi välja nagu üks lõputu sipelgapesa . Kanali nõlvad olid täis ehitatud laudteid, mida mööda liikusid üles-alla nigisevad-nagisevad puukärud. Laudtee koosnes otsakuti asetatud laiadest laudadest ja nende keskele löödud lattidest, millede vahel veeresid kärurattad. Mõlemal pool laudteed olid maasse löödud tugipuud, milledele kinnitusid otsakuti asetatud latid ning neile toetusid käru käsipuud. Iga käru juurde kuulus kuus meest. Kolm neist raiusid kanali põhjas kirkade ja raudkangidega lahti savikamakaid ja pildusid neid kärusse, kuni see täis sai. Lüüa tuli 6-7 korda, enne kui peopesa suurune tükk lahti tuli. Seda tegevust saatis valvurite kisa: „Davai, rabotai, bõstra, bõstra!“

Seotud lood:

Kui valvureid selja taga polnud, sai veidi hinge tõmmata, kuid mitte kaua, sest külm kippus otsekohe kallale. Ka õhuke ja kulunud saksa sõdurisinel ning katkised ja parkunud sitsinartsud saapakotades ei pakkunud mingit sooja. Pealegi polnud paljudel mütsigi peas. Ka minul olid peas kiivri seest rebitud naharibad ja oli ime, et piki kanalit lõõtsuva vinge tuule käes päevast-päeva külmetades kopsupõletikku ei jäänud ega isegi nohu ei saanud.

Järgneb...