Sõjavangi mälestused: palavikuhaiged jääkülmas saunas ja laagriülemate alatud valed

 (33)
Sõjavangi mälestused: palavikuhaiged jääkülmas saunas ja laagriülemate alatud valed
Karl Roosna sõjapäevil. Pildistatud 07.04.1944. Foto: Erakogu

Määri külast pärit Karl Roosna mälestusi lahinguteest – vangipõlv Venemaal.

Kažarovo vangilaagris Meenub üks näärikuine saunaskäik võrdlemisi tuisuse ilmaga. Tuli kõva käsk: „Täna kõik sauna, ka palavikuhaiged!“ Saun asus umbes pool kilomeetrit väljaspool okastraataeda. Läbi tuisu ja konvoisoldatite saatel sinna sumpasime, pesuväel, paljapäi, paljad jalad saapakotades, seljas ainult sinel. Saun oli külm kui hunditall ja keset ruumi suur veetoober. Katkisest aknast vuhises sisse vinget tuult. Tuli käsk riided seljast võtta ja puntrasse seotuna toimetati need „täipõrgusse“ – kõrval oli ruum soojaks köetud.

Ihualasti lõime ümber veetoobri tantsu, et mitte ära külmuda. Mõne aja pärast visati „täipõrgust“ puntrasseseotud riided välja. Ei olnud nüüd enam aega neid sorteerida. Hea, et said endale midagi sooja selga, kuigi väljas see illusioon haihtus. Ka täidest ja muudest elukatest ei saanud sel kombel lahti, sest riided olid liiga tihedalt, et tappa täisid. Aga üks korraldus oli jälle täidetud ja mis sest, et osa mehi jäid kopsupõletikku ja sellesse ka surid. Selle kohta arvestust ei peetud.

Selles laagris saime olla ligi kaks kuud, kui leiti, et me polegi sõjavangid, vaid Nõukogude Liidu kodanikud, kes tuleb kiiremas korras koju saata. Sakslased kurvastasid väga, sest nemadki tahtsid koju jõuda. Viimasel lahkumis- õhtul andsid nad meile kontserdi, kus esinesid endised ooperilauljad, keelpillikvartett esitas saksa rahvaviise. Laagrivanem pidas südamliku lahkumiskõne ja soovis head käekäiku edaspidises elus. Ka meie tänasime neid heade sõnade ja toreda kontserdi eest. Lahkuminek oli kamraadlikult kurb. Meid ootas ees aga uus laager, mitte kojuminek. See oli laagriülema poolt valla lastud vale!

Seotud lood:

II Metsalaagris

Me uus laager oli samuti metsalaager, kust käidi kaevamas ikka seda kurikuulsat „Stalini kanalit“, mis pidi saama kahe jõe ühendajaks. Selles laagris olid ülekaalus eestlased, kes juhtisid omavalitsuslikku administratsiooni eesotsas uhket bojaarikasukat kandva turske laagrivanemaga. Ka laagri peakokk, arst ja leivalõikaja olid eestlased. Minust sai punker-laatsareti sanitar. Põhitöö oli raudahjus tule hoidmine, peergude lõikamine ja õhtul nendega valgustamine. Kosumisele määratud lamajate seas leidus ka vaimukaid jutumehi – üks endine maakooliõpetaja ja Kallo-nimeline mulk Viljandimaalt ning teine väitlejatepaar – endine metsnik ja mina. Väitlemine elunähtuste üle teritas mõistust, arendas kõneosavust, aga mis peamine – aitas üle olla argielu rutiinist.

Umbes kuu aja pärast sai minust jälle haiglas lamaja ühes teises barakkehitises, kus igal haigel oli omaette välivoodi. Meie palatis oli kokku 8 meest: 4 eestlast ja 4 bessaraablast. Eestlastest peale minu trammijuht Artur Soo, Harjumaa talupidaja Madis Kõiv ja Pika-nimeline mees Loksa kandist. Bessaraablaste nimed olid: Reljan, Moraaro, Pustukan ja Popa. Sobisime omavahel hästi. Arst oli venelane – intelligentne ja heasoovlik.

2. aprilli 1945. aasta õhtul, kui pugisime oma voodiserval õhtusööki (200 grammi saiapaikat, tükike võid ja lusikatäis suhkrut), hakkas palatisse sisenenud raviarst eesti keeles deklareerima: „Sööge saia, sööge liha, jätke jonni, jätke viha!“ ja teatas siis, et tema eestvedamisel viiakse meid homme uude laagrisse, kus on palju paremad elamistingimused – toit parem ja kosumine kindlam. Rahvuskaaslased olid ärevil, et rääkisid omavahel ei-tea-mis-kõike. Rahustasin neid: „Paar päheõpitud laulurida ei tähenda veel keeleoskust!“

Kaheksa kuud uurimislaagris

Järgmisel päeval asusimegi kahekaupa reas konvoisoldati saatel teele Võšni-Volotšoki raudteejaama, kust läks sõit reisirongiga Moskva poole. Valvurid kamandasid reisijad vaguni teise otsa ja nii saime nende istekohad endile.

Kolme-neljatunnise sõidu järel astusime rongilt maha Kalinini linnas, kus jällegi marssisime laskevalmis püstolkuulipildujatega varustatud soldatite saatel uude ääremaa laagrisse. Laager oli suur, mitmekordses okastraataias asuvate kõrgete kivihoonetega. Arvatavasti oli siin enne sõda mingisugune tehas. Enamus vange olid endised vlassovlased, kuid ka teiste liiduvabariikide esindajaid vähemal määral ja paarkümmend eestlast – Soome poolel sõdinuid, kes anti venelastele välja.

Laagris viidi läbi põhjalik juurdlus selle üle, kes oli hitlerlikus armees. Kelle kohta midagi ei leitud, saadeti Eestisse, kuid kelle kohta midagi välja uuriti, läksid sõjatribunali alla.

Loe veel

Kuna saabusime laagrisse pärast lõunat, siis jäime söögist ilma. Ise aga „magasin“ ka õhtusöögiaja maha ja nii tuligi esimene päev ja öö veeta tühja kõhuga