Sõna vägi
Seda lauset võib natuke laiendades kasutada ka maailma loomise kohta, sest alguses oli sõna ja sõna oli Jumal ja Jumala sõna peale sündis maailm. Sellest näeme, et sõnal on suur vägi. Ja suur ei ole üksnes Jumala sõna vägi, vaid suur on ka meie igaühe sõna vägi. Sõnadega võime teha palju head, kui me oskame sõnu ilusasti seada, ja võime ka teha palju halba, kui loobime sõnu tuulde. Sõnadega võime me teiste inimeste kõrvu paitada, kuid võime ka palju haiget teha.
Sõnad on ju inimestevaheline märgisüsteem, et saaksime suhelda inimestega enda ümber, väljendada oma tundeid ja mõtteid. Sõnadega võime me kinkida oma kaasinimestele sooje kallistusi ja samas võime neile anda ka sõnadega kõrvakiilu.
Kui tihti aga me mõtleme nendele sõnadele, mida me välja ütleme? Kas me mõtleme enne, kui midagi ütleme, või mõtleme alles pärast seda, kui sõnad on välja öeldud?
Tänapäeva kiires maailmas on saanud sõnast ka vahend, mida me kasutame selleks, et ikka teisi inimesi meelitada oma kaupa tarbima, sageli loome illusioone ilusatest ja uhketest pilvelossidest, kuid reaalsuses on tegemist mudaste teedega, põllukülaga, nii me kasutame tihti sõnu kurjasti ära.
Iga sõna, mille välja ütleme, peaks aga olema kaalutletud ja aus, sest kui me kõneleme siiralt ja ausalt, saame me suunata oma sõna jõudu õigesti. Kui me aga siiski eksime, peame oskama ka andestust paluda. Elton John laulab sellest oma laulus “Sorry seems to be the hardest Word”, ja nii see kipub tõepoolest olema, et vabandust on kõige raskem paluda.
Selleks aga, et me saaksime hoiduda selle kõige raskema sõna ütlemisest, peaksime me ikka ja alati hoidma silma peal oma sõnadel, mida lendu laseme. On ju vanasõna – üheksa korda mõõda ja ükskord lõika – kasutatav ka selles kontekstis, et me ikka enne mõtleksime, kui ütleme. Ja mitte seepärast, et kuidas oma sõnadega teist inimest ümber sõrme keerata, vaid ikka seepärast, et me oma elus võimalikult vähe peaksime kasutama sõna “vabandust”.
Vahel tundub, et me oleme sõnadega kohmakad, justkui elevandid portselanipoes, ja püüame kõiki lõhutud vaase vabandustega parandada, kuid kokkuliimitud portselanvaas ei ole terve vaas ja sellist ilu kui lõhkumata vaasil ei saa sel kunagi olema. Sõnad on meie võimalus maailma paremaks muuta.
Ja eks sõnad, mida kasutame, näitavad väga paljus meie enda teadmatagi seda, kuhupoole me kaldume – kas hea või kurja poole. Millegipärast on nii, et kurje sõnu on ikka lihtsam öelda kui neid sõnu, mis on teistele inimestele toeks ja julgustuseks. Seepärast on praegu, paastuajal, eriti hea ja oluline meil igaühel veidi mõelda, milliselt kasutame meie seda sõna väge, mis meie kätte on usaldatud. Igal meie sõnal on vägi ja seda muuta ei saa, kuid me saame teha valiku, millise väega sõnu me lendu laseme.
