Sõnal on jõud ja sõnal on vägi...
Säh sulle siis! Keerutasime nõutult igaüks omaette pöidlaid augustist jaanuarini, siis otsustasime pead kokku panna, kuidas kaelasadanud ülesandega väärikalt toime tulla. Seda kõike, mis me välja haudusime, oli võimalik 11. augustil Heigi, Kurisu ja Metsaküla külades näha ja kogeda.
Loomulikult valisime peopaigaks oma kandi kõige ilusama mõeldava koha, neeluaugu juures oleva Sepa talu heinamaa, ja tegime kõik, et kogu Kurisu karstiala natuke põhjalikumalt külalistele tutvustada. Nii sai püstitud ilmastikukindel püsi-fotonäitus Suur-Kurisu juurde. Teiste hulgas on seal pilte suurveest, mida suvekülalised muidu kunagi ei näeks. Tõesõna, siin on siis kõik vee all!
Need, kes ennast kenasti Suur-Kurisu kurvis registratuurineidude juures kirja panid, said allkirja vastu infovoldiku meie külade kohta ja neeluaugu-legendist laenatud juuksepaela, mida võis siduda oma soovi kohaselt kuhu iganes. Siis, umbes (sest kogu meie päevakava kulges umbkaudse aja järgi, pealegi elab peaaegu iga meie talu omaette ajavööndis) kell kolm päeval ütlesin mina, Heigi Nigu Wilhemina kogu külarahva nimel kõigile tere tulemast ja selgitasin ka, miks oli meie külade päeva teemaks „Sõna vägi": meie külades nimelt on läbi aegade olnud selliseid... sõnajõulisi tegelasi nagu nõia-Mats või Ussikuningas või mina.
Siis me arutasime natuke aega Sülla Alfrediga, kuidas kõik tema lapse- ja nooruspõlves Kurisu külas oli ja pärast ma tutvustasin rahvale ehtsat nõida, Viktoria Betlemma, kellega soovijad hiljem võisid nelja silma all vestelda. Kasutas juhust, kes kasutas, aga peamine õpetus tema poolt puudutas inimese sisemist julgust jääda iseendaks välisele vastupidisele survele vaatamata.
Üritus jätkus paaritunnise jalutamise- või töötubades viibimise ajaga. Kõigis kolmes külas olid teede ääres infotahvlid nii allesolevate kui ka juba kadunud talude kohta, kirjutasime neile toredamaid teabekilde, mida arvasime külalistel olevat ehk huvitav lugeda. Nende nupukeste põhjal said külades jalutajad lahendada ka ristsõna, kes viitsis muidugi, kohustuslik ei olnud. Pisikesi näituselaudasid oli meil siin-seal, kõik ikka meie oma küladega seotud: meie naiste käsitööd või vanad mänguasjad või diplomid-aukirjad jne. Kurisu Matsel ja Kurisu Selja taludes olid avatud külakohvikud, mis osutusid sama populaarseteks kui eelmisel aastal Isabellas üks koduõue kohvik. Platsi populaarseimaks nurgaks oli lastenurk: suured heinakotid suurte heinarullide vahel osutusid ägedaimaks batuudiks!
Pärast me veel tegime meie külade meestega viktoriini (Aivo oli pärast väga pahane, et kunstnik Aarne Miikmaa Heigi-juuri ära ei arvanud), teatevõistlust, mehed mängisid pallimängu erinevate abivahenditega (minu kühvlist jäid järele vaid killud!) ja naised said võidu panne pesta (tasavägise võistluse võitis seekord Kulla). Siis Lauka eakad tantsisid ja meie külade 8 naist ja 1 suvekülalisest mees laulsid (natuke läks metsa, aga mis siis) ning Kurisu juurtega Kaupo Tartu võttis lõõritamise-järje lõpuks üle.
Loojakul süttisid ümber Kurisu neeluaugu tõrvikud, kõlas „Ukuaru valss" ning, olles eelnevalt soovinud kõigile õnne, rõõmu ja hingerahu, andsin ma kitsenaha järgmisele külale üle: aasta pärast on „vastuvaidlematu kohustus" piirkonna külasid võõrustada Lauka külal.
Mina, Heigi Nigu Wilhemina avaldan siinkohal veel kiitust ja tänu kõigile, kes külade päeva korraldamisest ühel või teisel moel osa võtsid, eriti Pärdi, Nigu, Sülla, Kurisu-Matse, Koplitee, Ado Nurga ja Selja talude rahvale. Jäägu see ühtsustunne, mis meie külades viimaste kuudega tekkis, kestma! Nii on meie tahe ja nii sündigu!
Aga Elleni alumiiniumist moosikeetmise pott leidku heaga tee koju tagasi või keegi saab kannatama hirmsat...(vt pealkirja)!
H.N.W, kolmeharulise luuaga nõid
