Söödava kuslapuuga tasub hobiaednikul katsetada

 (1)
Söödava kuslapuuga tasub hobiaednikul katsetada
Söödava kuslapuu marjad.Foto: Juhani puukool

“Söödavate marjadega kuslapuu on Eestis seni suhteliselt
vähe tuntud, aga võidab kiiresti populaarsust. Küllap sellepärast on söödav kuslapuu valitud sellel aastal ka aasta puuks.”

Nii kõneleb Juhani Puukooli Harkujärve aianduskeskuse juhataja Eve Pihlakas.

Praegu ei saa söödava kuslapuu istikute müüki võrrelda küll näiteks must- või punasesõstra taimede läbimüügiga, aga kogub siiski väikeaednike hulgas aina enam populaarsust.

“Küllap põhjusega,” arvab Eve Pihlakas. “Söödava kuslapuu viljad väga tervislikud, sisaldades palju C-vitamiini, rauda, kaltsiumi, magneesiumi. Olulisem on aga ehk see, et marjad valmivad meie oludes väga vara, tavaliselt juuni keskel, seega varem kui ükski teine meie koduaia mari.”

Viljandimaal Polli aiandusuuringute keskuse põllul, kus katsetatakse ka söödavate kuslapuude kasvatamist, on mõnel aastal esimesi küpseid vilju korjatud isegi mai lõpul või juuni algul.

See söödava kuslapuu põõsake, mida hoiab käes Harkujärve aiandi juhataja Eve Pihlakas, hakkab vähegi soodsate kasvutingimuste korral õitsema ja vilju kandma juba järgmisel aastal. Foto: Ülo Russak

Mitut liiki

“Kuslapuid on väga mitut liiki,” kõneleb Eve Pihlakas, “on harilik kuslapuu, mille viljad ei ole söödavad, võivad suures koguses olla kogunisti ohtlikud; enam teatakse aednike hulgas ja kasvatatakse lõhnavat kuslapuud; ärateenimatult väikese populaarsusega on seni aga selle aasta puu, söödav kuslapuu.

Maitselt meenutavad kuslapuu sinakaslillad pikliku kujuga marjad mustika või sinika maitset, ka kuslapuu marjadest annab teha nii moosi, mahla, panna sügavkülma või lisada küpsetistele.

Kõik oleneb perenaise fantaasiast. ”Üks põhjusi, mis kuslapuu vähe tuntust on saanud, võib olla tema vähene viljakus – üks põõsas annab tavaliselt poolteist kuni kaks kilo marju.

“Samas on ta ka kasvukoha suhtes vähenõudlik,” teab kogenud aednik. “Kuslapuu kasvab nii liivases kui huumusrikkas pinnas, ainult soode liigniiskust see põõsastaim ei talu. Ja liigkuivust. Aga mida viljakam on pinnas ja päikseküllasem kasvukoht, seda magusamad ja suuremad on marjad – nagu kõigil teistelgi taimedel. Aga kuslapuu kannab saaki ka poolvarjus kasvades.”

Lõigata pole vaja

Pooleteise kuni kahe meetri kõrguseks kasvav kuslapuu pole soolotaim – pigem soovitavad aednikud teda kasvatada hekina või mitu põõsast lähestikku. Ka ei taha see põõsas lõikamist, noorenduskuuri.

“Vanad põõsad lähevad pahatihti seest tühjaks, rääsuvad, pole enam ilusad,” kõneleb Eve Pihlakas. Samas on see taim üsna külmakindel: õitsemise ajal võib kannatada kahju saamata isegi 10 külmakraadi välja. Nii et õites kuslapuupõõsad on juba varakevadel aiale ehteks, andes värvikirevust. Plussiks on ka see, et haigused ja kahjurid seda taime esialgu Eestis eriti ei kimbuta. “Söödav kuslapuu on Venemaal Siberis aretatud, sellest ka külmakindlus,” teab aednik.

“Nendele, kes tahavad juba varakevadel aeda õieilu, julgen seda taime soovitada. Ja nendele, kes juba juunis, enne avamaal kasvavaid varajasi maasikaid või mistahes muid marju, tahavad esimesed marjad noppida, julgen samuti soovitada,” kinnitab Eve Pihlakas.