Soomes ehitatud mootorpurjekad Loksal
Jätkusõda lõppes vaherahuga NSVL-du ja Soome vahel 19.9.1944. Pariisi rahuleping allkirjastati 10. veebruaril 1947, millega II maailmasõjas võitnud riigid määrasid Saksamaale ning Euroopa liitlastele Itaaliale, Bulgaariale, Rumeeniale, Ungarile ja Soomele sõjakompensatsioonid. Soome kohustus oli maksta sõjakahjude hüvitisi ehk reparatsioone Nõukogude Liidule 300 miljoni USA dollari ulatuses.
Kuunarid ehitati NSV Liidu mereregistri nõudmiste järgi. Soomes moodustati sõjakompensatsioonitöid koordineeriv Sotakorvausteollisuuden Valtuuskunta (sõjakompensatsioonide delegatsioon), mille lühend on Soteva. Sõjakompensatsiooni maksti aastatel 1944-1952 ja kokku ehitati üle 500 uue laeva.
Eesti Riigiarhiivis oleva Tallinna sadama laevaregistri põhjal oli Eesti Riiklikul Merelaevandusel (EML) selliseid mootorpurjekaid eri aegadel järgnevad kuunarid: õppelaev Vega, kaubalaevad ja hiljem õppelaevad Alfa ja Zapad, kaubalaevad Albatros, Saira, Lutš, Raketa, Kõpu, Mõntu, Tahkuna hilisem Petšenga, Ristna ja Tšaika. Enamik laevadest kanti maha enne 1959. aastat. Kuunareid parandati Loksal ja seal hoiti neid ka talvel. Kaubalaevad sõitsid peamiselt Kaliningradi ja Viiburi sadamate vahel.
Raketa (Hollmingi ehitusnumbriga 19, esimene kapten Ago Murdvee, taglastamine 14. detsembril 1948, lasti vette 28. mail 1949, NSVL mereregistri järgi üle mõõdetud 1. septembril 1949) anti üle 19. detsembril 1949. Tallinna kaubasadama registris numbri all 110 alates 22. märtsist 1950. Arhiivi andmetel viidatakse EML T. Kongo teatele, et Raketa on uputatud 1957. aastal Tallinna elektrijaama juurde. Laevade kohta leidub osalist teavet arhiivides ja muuseumides ja peab tõdema, et selle laeva kohta arhiiviandmed eksivad. Raketa kohta täpsustused on saadud Arvi Nordmanni ja Sulev Roosma erakogust ning fotosid Mäido Roseni ja Vello Mässi kogudest. Lisaks Alar Luige hallatavas kogus NSVL sõjaväekaart 1982, kuhu on käsitsi märgitud Raketa praegune asukoht. Raketast põhja pool samas lahesopis on ka teised laevad üks laevavrakk võib olla nimega Tšaika.
Nüüdseks on rohkem selgust saadud kõigi 91 kuunari kohta. Kahjuks pole nende saatuse kohta info ja fotode leidmine kerge ülesanne. Pealegi ehitati osa kuunaritest ümber. Võeti kasutusele näiteks sõjaväe raadioluurelaevadena, ehitati SBR-laevadeks (demagnetiseerimislaevad). EML laevade kohta on teada, et enamik neist on enne mahakirjutamist olnud Loksa laevatehase slipil ja mitmed selle sarja kuunarid käisid Loksa laevatehase dokis remondis või hooldusel. Laevad olid eri merelaevanduste ja laevastike kasutada Tallinnast Vladivostokini, osa laevadest on purjetanud ka ümber maailma. Need kuunarid olid NSVL mereregistri järgi kõlblikud liikuma kõigil maailma meredel. Märkimisväärseks teeb selle sarja asjaolu, et see on maailmas viimane nii suures koguses toodetud kuunarite sari.
Mis nendest laevadest on saanud, seda pole veel õnnestunud selgitada. Arhiivi andmeil lõhuti näiteks Tšaika nime kandnud laev Loksal puudeks, aga pole teada, mis tast tegelikult sai. Olen tänulik, kui kellelgi leidub selle sarja laevade kohta lisateavet ja pilte. Info võib toimetada autorile või foto skaneerimiseks lehe toimetusse.
Kokkuvõtteks. Eelmine aasta oli kultuuriministeeriumi eestvedamisel kultuuripärandi aasta. Üleskutse on hoida ja väärtustada oma ja ümbritsevat kultuuripärandit ning rääkida sellest järgnevatele põlvkondadele. Raketa vrakk on sümbol puulaeva ajaloost. Loodan väga, et veel allesolevat ei lõhuta ega põletata, vaid püstitatakse selle asukohta stend, kus on kirjas uhkete purjelaevade suurepärane ajalugu. Mootorpurjelaevad on selle ausalt välja teeninud. Me ei saa maha vaikida ajalugu. See on meiega ja osa meist. Nagu ka see õnnetul või õnnelikul kombel Kuusalu valla territooriumil Hara lahe rannas Loksa linna piiril olev Raketa vrakk.
Varasem artikkel samal teemal on ilmunud ajakirjas Meremees nr 2/2013.
